tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga kümme kuni kakskümmend korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik tänu kahele eripärale. Esiteks on tal eelpool nimetatud veekogumisrakud. Need on pikad surnud rakud. Teiseks aga moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahel. Need on üksteisest täpselt nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. Turvas tekib sellest, et sammaldel pole juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammalt. Turbasamblal pole lehti aga tal on harunev vars. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist
Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga kümme kuni kakskümmend korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik tänu kahele eripärale. Esiteks on tal eelpool nimetatud veekogumisrakud. Teiseks aga moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahel. Need on üksteisest täpselt nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. 4 Sellist suurepärast imemisvõimet on inimesed ka mitmeti ära kasutanud. Näiteks aitab turbasammal hädast välja, kui teil on lahtise haavaga vigastus, aga pole parajasti vatti või sidet käepärast. Seejuures ei tasu samblatutti karta: ta on praktiliselt puhas, kuna happelises keskkonnas ei ela peaaegu keegi. Muide, turbasamblad muudavad oma elukeskkonda veel
Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga kümme kuni kakskümmend korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik tänu kahele eripärale. Esiteks on tal eelpool nimetatud veekogumisrakud. Teiseks aga moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahel. Need on üksteisest täpselt nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. Sellist suurepärast imemisvõimet on inimesed ka mitmeti ära kasutanud. Näiteks aitab turbasammal hädast välja, kui teil on lahtise haavaga vigastus, aga pole parajasti vatti või sidet käepärast. Seejuures ei tasu samblatutti karta: ta on praktiliselt puhas, kuna happelises keskkonnas ei ela peaaegu keegi. Muide, turbasamblad muudavad oma elukeskkonda veel happelisemaks ja tõrjuvad niimoodi enda kõrvalt teised
heinamaadena. Kuivendatud siirdesoode asemele kasvavad aga metsad. Rabadest võetakse ära turvas ja ajapikku metsastuvad needki alad. Eesti turbavarud vähenevad pidevalt, kuna kasutatakse tunduvalt rohkem, kui juurde tekib. Turba moodustumine on väga aeglane protsess - igal aastal tekib juurde maksimaalselt 1 mm turvast. Turba kasv on aeglustunud ka tänu kliima soojenemisele. Soode pindala väheneb aluselise reaktsiooniga õhusaaste tulemusena see mõjub eriti halvasti turbasammaldele kasvule. (http://bio.edu.ee/taimed/general/soop.htm) Soode kaitse Soode kaitse on prioriteetne kogu Euroopa kontekstis. Soode kaitse põhitingimuseks on väljakujunenud veereziimi säilitamine. Miks peab soid kaitsma - sood on puhta vee mahutid, hapniku tootjad, väärtuslikud marjamaana, elupaigad paljudele taime- ja loomaliikidele. Eestis on looduskaitse all 15 % soodest. Tähtsamad kaitstavad sood on: Endla
(Asperula odorata), hammasjuurt (Cardamine pulbifera), kaunist kuldkinga 20 (Cypripedium calceolus), kõdu-koralljuurt (Corallorhia trifida), kivi-imarat (Polypodium vulgare) ning teisi huvitavaid taimi. Veetaimestikust on esindatud lamedalehine jõgitakjas (Sparganium angustifolium) ning väike ning kollane vesikupp (Numphar pumilum, N. luteum). Lisaks turbasammaldele võime nii mätastel kui ka mätaste vahel leida harilikku jõhvikat (Oxycoccus palustre) ning kohati ka väikeseviljalist jõhvikat (O. microcarpus). Üheks omapärasemaks liigiks on aga pisike punakas putuktoiduline taim -huulhein (Drosera). Silmapaistvuselt järgmine on pikalehine huulhein (D. anglica) ning pingsat otsimist nõuab vahelmine huulhein (D. intermedia). Kaitseala samblike koondnimestik sisaldab 136 liiki samblikku. Looduskaitsealalt on
otsas on eoskupar. Eoskupart katab narmastunud servaga tanu. Harilik karusammal on karusammaldest kõige niiskuselembesem liik, ta kasvab mätastena ja muruna rabastuvates metsades, veekogude soostuvatel kallastel, kuivenduskraavides, harvem rabas. TURBASAMBLAD valitsevad rabades, aga kasvamas leiame neid ka soostuvatest metsadest. Eestis kasvab turbasamblaid 36 liiki; et neid täpselt määrata, tuleb kasutada luupi ja mikroskoopi. Kõigile turbasammaldele on iseloomulikeks tunnusteks: 1) oksad paiknevad varrel kimpudena, osa neist hoidub eemale, osa ripub 2) varre tipus moodustub noortest okstest tihe "pea" 3) enamasti on varre- ning oksalehed erineva ehituse ja kujuga 4) turbasammaldel on tohutu veeimamisvõime, sammal võib kinni hoida enda kuivkaalu 10-20 korda ületava veekoguse 5) armastavad happelist keskkonda ja tekitavad seda ka ise. Väga
heinamaadena. Kuivendatud siirdesoode asemele kasvavad aga metsad. Rabadest võetakse ära turvas ja ajapikku metsastuvad needki alad. Eesti turbavarud vähenevad pidevalt, kuna kasutatakse tunduvalt rohkem, kui juurde tekib. Turba moodustumine on väga aeglane protsess - igal aastal tekib juurde maksimaalselt 1 mm turvast. Turba kasv on aeglustunud ka tänu kliima soojenemisele. Soode pindala väheneb aluselise reaktsiooniga õhusaaste tulemusena – see mõjub eriti halvasti turbasammaldele kasvule. KLASS: Rohusood 1. Madalsood 2. Siirdesood 3. Allikasood KLASS: Rabad 1. Nõmmerabad 2. Lage- ja puisrabad Rohusoode hulka kuuluvad sood, mis levivad enam kui 30 cm paksusel turbakihil. Taimestikus valitsevad sootaimed, samblarindes on levinud lehtsamblad. Rohusood tekivad soometsade maharaiumisel, niitmise ning karjatamise tagajärjel. Põhjavee tase on kõrge ja ulatub kohati maapinnani
annaabi.ee 
