"Triumfikaar" (11)

E. M. Remarque “Triumfikaar”

XII klass

1. Millinne meeleolu valitses Pariisis 1938. aastal?
2. Millised pôhjused olid Ravici Pariisi toonud ?
3. Mis pani Ravici Morozoviga avameelitsema? Mis sidus neid kahte teineteisele mitte milleski sarnanevat inimest?
4. Mida Ravic saavutas Haake tapmisega.
5. Ravic kui arst – humaanseima elukutse esindaja ja ei usu humaansusesse?
6. Kuidas ja mille môjul Ravic muutus.
7. Mis sulle “Triumfikaarest” eriti meelde jäi/meeldis/ei meeldinud/ môtlema pani?
1. 1938. aasta meeleolu Pariisis oli pealtnäha tavapäraselt rahulik, nagu rahuajal ikka, kui välja arvata lugematu hulk pagulasi, kes valdavalt linna pimedamatel ja mustematel tänavatel ringi sebisid ning kahtlase kuulsusega kohtades elatist teenisid. Neid saadeti küll jôudumööda maalt taas välja, kuid ebaseaduslikud piiriületajaid oli tihti kavalamad ja ettevôtlikumad kui neid tabada püüdvad seadusesilmad. Sisemas oli aga inimestel teatud hulgal ärevust tunda, sest aimati uue sôja lähenemist. Ei teatud küll millal see täpselt tuleb ja kas ikka üldse tuleb, kuid juba teadmatusest piisab , et inimesed rahutuks muutuksid.
2. Ravic oli Saksamaal vôimumeeste silmis pôlu alla sattunud, nagu tuhandedki teised, kuna olevat oma riiki reetnud, isamaa vaenlastele varjualust pakkunud ja mistahes muud halba ja halvemat teinud, mida gestapo välja môelda suutis. Oli valida koonduslaagrite ja pagulaselu vahel ning meie peategelane eelistas viimast. Rännakud läbi mitmete Euroopa riikide tôid ta lôpuks Pariisi, mis oli piisavalt suur ja lôdvalt kontrollitud selleks, et saaks rahulikult elada ning isegi suhteliselt tulusat tööotsa omada, ilma et peaks pidevalt seaduse eest pôgenema.
3. Nii Morozov kui ka Ravic, môlemad olid pagulased, keda ei oodanud isamaal ees soe koht. Môlemad olid juba ühe sôja üle elanud ning, veteranid nagu nad olid, ei suhtunud ka eriti suure ärevusega uue sôja vôimalikku tulekusse. Vaimselt sobisid nad üksteisega kokku, leidsid üksteises positiivseid jooni, mida hinnata, ning môlgutasid omavahel môtteid elust. Kôike seda saatis partii malet, ning klaasitäis head ja paremat.
4. Haake oli mees, kelle arvele vôis kirjutada tuhanded ülekuulamised, piinamised ja külmaverelised môrvad ja mille ohvriks langes nii mônigi Ravici endine sôber vôi kaaslane ning muidugi ka tema naine – rääkimata Ravicist endast. Vaid ônne läbi suutis ta vältida tema viimaseks puhkepaigaks määratud koonduslaagreid ning lipsata üle piiri vabadusse . Haake vaim aga kummitas teda alalôpmata. Ikka ja jälle vôis teda vaimusilmas näha rahvamassidest läbi vilksatavat, lausa ôhutades Ravicit aina enam môtlema, kuidas sellest soovimatust tondist ja tema maisest vastaspoolest lôplikult lahti saada ning kuidas oma kadunud sôpradele neile tehtud ebaôiglus hüvitada.
5. Vôib-olla esialgu tähendas inimeste ravimine talle midagi väga erilist, humaansuse tippu, sest arst on ju see, kes pikendab meie elu, päästab meid surmast. Kui aga sellel ajal, mil Ravic ühel patsiendil surmaohtlikku verejookse peatab, lastakse sadu ja sadu tema endiseid rindekaaslasi ôhku nii, et tükid nelja ilmakaare suunas laiali lendavad, vôib igasugune usk inimelu väärtusesse ära kaduda – ligimese aitamisel on edaspidi môtet vaid isikliku kasu eesmärgil.
6. Ravici elu hakkas muutuma peale Joaniga kohtumist . Ta püüdis oma suhet küll üsna pealiskaudsena hoida, kuid aja möödudes sulasid nende elud rohkem kokku, kui Ravic esialgu ennustada aimas ning ta tundis end olevat kohustatud teatud määral Joani eest vastutama. Siiski, olles elukogenud mees ja teades, et tema pagulase staatus ei suuda temale, rääkimata veel Joanist, vôimaldada ‘normaalset’ elu, proovis ta ka edaspidi jääda vôimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata.
7. Meelde jäi see, kui Ravic taas ühel päeval välikohvikus rahvamasse jälgis. Ümbruskonna erinevate elementide lüürilise kirjelduse ja filosoofiliste môttekäikude kôrval sai muu hulgas mainitud , kuidas mingi suvaline tuvi püüdis teiselpool klaasakent üht ônnetut papakoid vägistada. See meenutab mulle, kuidas K., olles mures oma protsessi pärast, tuhnis kohtusaali otsides läbi kümneid kortereid, ennast samal ajal tisler Lanzina esitledes. Sellised ootamatud ja môinikord ka humoorikad nüansid annavad tihti lugemisel vajaminevat särtsu ja jôudu juurde.