Ka selle reisi kohta on teated katkendlikud ja ebaselged.Giovanni ja Sebastiano ainult praotasid loodeväila ust. Keda peetakse tõeliseks Loodeväila avastaja? Tõeliseks Loodeväila avastajaks peetakse õigusega inglise meresõitjat Martin Frobisheri, kes juhtis kolme ekspeditsiooni Ameerika arktilistesse vetesse.19. juunil 1576 lahkusid M.Frobisheri 3 laeva Sotimaalt.Meresõitjad jõudsid 11.juulil Gröönimaale, kuid ei saanud seal randuda piki rannikut triivivate tohutute jääsaarte tõttu.Mõned jäämäe tipud ulatasid taevasse.29.juulil märkas kapten maad ja nimetas selle Elizabethi neemeks(Resolutioni saar) sellepärast see nimi, et see on Inglise kuninganna auks. Mis kohti maadeavastajad veel avastasid? Kui maadeavastajad randusid siis nad nägid enda arust väina ja panid sellele nimeks Frobisheri väinaks(nüüd Frobisheri laht).Seal avastati saar, kuhu kapten maabus koos kuue madrusega
suhtlemist, ja seepärast on neid üha enam ning enam uurima hakatud. Peaaegu kõigi põhjamaade rahvaste legendides esinevad virmalised kui sillad jumalate ja inimeste, surnute ja elavate vahel. Arvatakse isegi seda, et paljude rahvaste folklooris tegutsevad draakonid on ajendatud just virmalistest. Alles hiljaaegu uskusid paljud ameeriklased, et virmalised pole midagi muud kui päikesekiirte peegeldus polaarjääl. Üldtuntud on ka arvamus, et virmalised tekivad polaarmeredes triivivate jääpankade kokkupõrkel. Virmalisi juhib Maa Meie armas Emake Maa on kõige muu kõrval ka üks tohutu suur magnet. Seda taipasid omal moel juba 2200 aastat tagasi elanud hiinlased, kes ehitasid orienteerumist hõlbustava kompassi. Maa-magneti poolused asuvad üsna lähedal Maa geograafilistele poolustele. Magnetväli aga suunab laetud osakesed, näiteks elektronid ja prootonid piki oma jõujooni. Seda magnetvälja omadust kasutatakse laialdaselt meie koduses televiisoritorus,
Laev mahutas 3547 inimest. Oma aja kohta oli Titanic väga luksuslik. Laeval oli võimla, bassein, türgi saun, raamatukogu ja seinatenniseväljak. Laevas oli kokku 4 lifti, neist kolm esimese klassi ning üks teise klassi reisjatele. Titanicu esmareis algas kolmapäeval, 10. aprillil 1912. Kapten oli Edward John Smith. Algas Southamptonist Inglismaal ning pidi lõppema New Yorkis. Esimene reis jäi kahjuks ka viimaseks. Titanic sai öö jooksul mitu hoiatust triivivate jäämägede kohta, kuid kahjuks ei võetud neid kuigi tõsiselt. Mastikorvis vahis olnud Frederick Fleet märkas jäämäge ning teatas sellest kaptensisillale. Vanemtüürimees William Murdoch andis kaks käsku: ,,Täiskäik tagasi" ja ,,Rool tüürpoordi", kuid laev hakkas kurssi muutma alles 38 sekundit pärast käsku. Vältimaks kokkupõrget, oleks olnud vaja veel vaid mõnda sekundit. Jäämägi ulatus veepiirist umbes 30 meetri kõrgusele
kraatri põhjas ja ülemistel külgedel. Sellised plahvatused võivad olla põhjustatud auru kogunemisest maa-alustes pragudes, mille tulemusel tekib kõrge rõhk, mis laheneb plahvatusega. Kaljuvaringud ja mudavoolud on samuti võimalikud, eriti kevadise sula ja tugeva vihma järel. Suuremad ja vulkaanist kaugemale ulatuva ohuga plahvatused on ilma eelnevata märkideta vähe tõenäolised. Erandiks on oht lennundusele allatuult triivivate tuhapilvede tõttu. Juba 1982. aastal rajati vulkaanipark, mida aastas külastab ligi 7 miljonit inimest. Mount Saint Heleni jalamile on ehitatud vaateplatvormid Vulkaani läheduses ei ole rohelist lopsakust ega lehtes puid. Maapind on kaetud vulkaanilise tuhaga, puud on raagus ja mõned üksikud taimed torkavad silma erksavärviliste õitega. 4 5 Joonis1-2. Saint Helensi asukoht. 6 Joonis3-4. 1980
põhjas ja ülemistel külgedel. Sellised plahvatused võivad olla põhjustatud auru kogunemisest maa-alustes pragudes, mille tulemusel tekib kõrge rõhk, mis laheneb plahvatusega. Kaljuvaringud ja mudavoolud on samuti võimalikud, eriti kevadise sula ja tugeva vihma järel. Suuremad ja vulkaanist kaugemale ulatuva ohuga plahvatused on ilma eelnevata märkideta vähe tõenäolised. Erandiks on oht lennundusele allatuult triivivate tuhapilvede tõttu. Juba 1982. aastal rajati vulkaanipark, mida aastas külastab ligi 7 miljonit inimest. Mount Saint Heleni jalamile on ehitatud vaateplatvormid Vulkaani läheduses ei ole rohelist lopsakust ega lehtes puid. Maapind on kaetud vulkaanilise tuhaga, puud on raagus ja mõned üksikud taimed torkavad silma erksavärviliste õitega. 4 Kokkuvõte
miljonit aastat. Kaasaja tunnustatuim õpetus maakoore arengust on laamtektoonika hüpotees. Selle hüpoteesi kohaselt koosneb litosfäär suurematest ja väiksematest pangastest, mida nimetatakse laamadeks. Seitse suurt ja umbes kakskümmend väiksemat laama hõlmavad nii ookeane kui mandreid. Ülisügavad läbi terve maakoore ulatuvad praod eraldavad laamu üksteisest. Vedelal vahevööl triivivate laamade liikumiskiirus on umbes 4-5 cm aastas. Erinevad laamad liiguvad erineva kiirusega, nad võivad kas vastamisi põrkuda või üksteisest eemalduda või ka liikuda erinevas suunas küljetsi. 3 Laamtektoonika avastamine Laamtektoonika rajajaks peetakse mitmekülgset saksa teadlast Alfred Wegeneri, kes avaldas aastal 1915 raamatu, milles kirjeldas mandrite eraldumist ühest
seinatenniseväljak. Esimese klassi reisijatele olid 3 lifti ning teise klassi reisijatele üks lift. Reis Reis algas kolmapäeval, 10. aprillil 1912. Kapten oli Edward John Smith. Titanicu esmareis algas Southamptonist Inglismaal ning pidi lõppema New Yorkis. Titanic peatus Cherbourgi (Prantsusmaa) ja Queenstowni (Iirimaa) sadamais. Titanicuga reisis palju tuntuid ja rikkaid inimesi. Õnnetus ja päästmine Titanic oli saanud mitu hoiatust triivivate jäämägede kohta. Kapten Smith muutis selle tõttu kurssi. Titanicu kiirus oli 20,5 sõlme. Mastikorvis vahis olnud madrus Frederick Fleet märkas esimesena jäämäge ja teatas sellest kohe kaptenisillale. Vanemtüürimees William Murdoch andis käsu "Täiskäik tagasi!" ja "Rool tüürpoordi!" aga laev liikus ikka jäämäe suunas. Jäämägi ulatus veepiirist kuni 30 meetri kõrguseni. Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku
Soe hoovus ei pääsenud läbi NewfoundlandiLissaboni rindejoone ning Skandinaavias ja Kanadas kasvasid jääkilbid. Nendest ookeani libisevad jäämäed triivisid kuni kujuteldava kinnise ukse jooneni. Kui polaarfrondi uks ei ole korralikult kinni ega täiesti lahti, nagu praegu, vaid loksub kahe äärmise asendi vahel, siis pääseb soe hoovus vahel kaugele põhja ja mõnikord ei pääse. Kliima võiks siis kaunis kiiresti vahelduda. Ukse loksumist reguleerivad ookeanis triivivate jäämägede hulk ja neist tekkiva sulavee maht. Kui PõhjaAmeerika liustikult vallandus korraga palju jääd ja see sulas, siis hiljem ei olnud mõnda aega jääd juurde tulemas ja uks avanes soojale soolasele subtroopilisele veele. Palju magedat vett pinnakihis ei võimalda hoovusega saabuva vee sukeldumist ning pidurdab konveierit. Suhteliselt mõõdukas vormis avaldus säärane olukord viimati 1970. aasta paiku ja tõi meile ridamisi korralikud talved
vôi lumesulamisevesi puutub kokku veel kuumade kivimitega) kogunemisest maa- alustes pragudes, mille tulemusel tekib kôrge rôhk, mis laheneb plahvatusega. Kaljuvaringud ja mudavoolud on samuti vôimalikud, eriti kevadise sula ja tugeva vihma järel. Suuremad ja vulkaanist kaugemale ulatuva ohuga plahvatused on ilma eelnevata märkideta vähe tôenäolised. Erandiks on oht lennundusele allatuult triivivate tuhapilvede tôttu. Juulis 2007 oli uue laavakupli maht 93 miljonit kuupmeetrit. See on natuke rohkem kui 1980-1986 aastate kuppel. Uus kuppel kasvas vähesel määral 2007. aasta augustist 2008. aasta jaanuarini. Paks lumemüts kraatril takistas selle täpset môôtmist. Liustiku môôtmed: Liustiku edasiliikumine septembrist 2003 kuni 5.07.2007: lääneharu- 370 jalga pôhjapoole ja 590 jalga idasse môôdetuna kahest erinevast otsast, idaharu- 1215 jalga loodesse.
2 Bashi 490 213 51 3 Hormesi 195 54 27 4 Bab-el-Mandebi 109 26 31 5 Sunda India ookeani põhjareljeef on tugevalt liigendatud, sügavus kõigub 2000 4500 meetri vahel. Suurimaks mõõdetud sügavuseks on 7209 m. Lõunapoolne ookeani osa on talvekuudel (august september) kaetud kuni 55° -ni lõunalaiust jääga ja triivivate jäämägedega. Ookeani troopilistel laiustel esinevad kevadel ja suvel sageli taifuunid. Peamiseks lõunapassaatidest tekitatud pinnahoovus kulgeb Nõelaneemelt Lääne-Austraaliani. Suurimaks tõusude - mõõnade kohaks on Darwini sadama piirkond 11 m ja Cambay laht Araabia meres 11,9 m. 4. Põhja Jäämeri on ookeanidest kõige väiksem ligikaudu 4% Maailmamerest, pindalaga 14,7 milj. km². Laiem koht 5,1 tuhat km, kitsam ligikaudu 2 tuhat km.
Poolsiirdekalad: vobla, latikas, sasaan, siiad. Imetajad: vaalalised, loivalised (morsad, hülged). Peajalgsed: kalmaarid. Vooluvete nekton- kalad, vähid, imetajad, kohalikud ja siirdekalad. Mere zoobentos. Peaaegu kõik käsnad, sammalloomad, käsijalgsed, okasnahksed- peaaegu kõik esinevad täiskasvanuna bentoses. Vooluveekogude põhjas sogases vees: ussid, limused, putukad,vähid. Taimed rohkem madalas. Neuston (veekogu pindkilet asustavad organismid) ja pleuston (veepinnal triivivate makroskooliliste organismide kogum) jõgedes eriti ei esine. Järvede plankton. Külmemates vetes rohkem ränivetikaid, soojemates rohe- ja sinivetikaid. Ka vaguvibur- ja koldvetikaid. Talvel on fütoplanktoni hulk miinimumis, kevadel ränivetikate hulk maksimumis, siis järgnevad rohe- ja sinivetikad. Viimased saavad lämmastikku võtta õhust (nad on olemuselt bakterid!!!!!!!!!). Sügisel võib olla ränivetikate teine massiline areng.
poolsahka viidud suusk kantimata). - Raskuse ebaõige jaotamine (liialt orupoolsel suusal, mis viib liikumise pöördesse). 3.7.3. Triivpidurdus (pidurdus külglibisemisega). Suuskade triivimine on nende lapiti libisemine külg- või diagonaalsuunas (mitte pikisuunas). Triivpidurdus tekib suuskade triivimise ajal kantimisel. Triivpidurduse faasid: 1) kergendus üles, 2)kergenduse ajal suuskandade kõrvaleviimine koos sujuva kantimisega, 3) paralleelselt triivivate suuskade koormamine, 4) triivimine seiskumiseni ja kere asendi säilitamine. Pidurduse efektiivsus oleneb suuskade kantimise nurgast, sellest, kui tugevasti suuski koormati ja sellest, kuivõrd suusad on liikumissuunaga risti. Triivimine, eriti aga triivpidurdus, on üks keerukamaid suusatamise elemente, mida tuleks õppida alles pärast kindlat laskumisoskuse omandamist. Triivpidurdust kasutatakse hoo kiireks vähendamiseks või seiskumiseks