Triin Tasuja luulekogu "Armastust on ja armastust pole" analüüs (0)

Tri n  Tasuja  
“Armastust on ja armastust pole” (2011) 
 
Luulekogus “Armastus on ja armastust pole” korduvateks teemadeks on elu, 
ilu, armastus ja õnn. 
Elu teemast kirjeldab autor, kui julm, hukas ja lootusetu võib olla elu. “...kui 
naine armub määratusest, naine abiellub armastusest, mehega kellest saab joodik , 
mehega kes on alla andnud nõrk sitakotist joodik, ja läheb oma naisele kallale, oma 
pojaga kaklema, verepritsmed veel aastaid suure toa tapeedil” 
Ilu all kirjeldab Triin Tasuja, kuidas naised teevad ennast ilusaks meeste 
pärast, kuid mehed ei märka seda. Samuti kirjutab ta luuletuses “Kuidas ma muutun  
kellekski, kes ma veel pole”, kuidas naised kaotavad oma neiupõlve meeste pärast. 
Meeste tõttu saavad neidudest naised. “...ei näe, kuidas mina kasvan ainult 
ilusamaks sinu pärast, isegi kui sa absoluutselt kõike mida sa ütlesid valetasid, mul 
suva, ma muutun aina ilusamaks, sinu pärast ma nukkun..” 
Autori arvates teevad tunded ainult haiget ning seetõttu on turvalisem 
armastada ilma tunneteta, sest kui tegemist on keelatud armastusega ja tunded üle 
pea keevad, muutuvad inimesed vihaseks. Vihastades võivad inimesed aga öelda 
asju, mida nad hiljem kahetsevad. “Ma tahan sind armastada iga päev nagu hull, 
avalikult ja salaja, aga ma ei tohi ja sellepärast, just sellepärast et ma isegi tean, et 
ma üldsegi ei tohiks, kutsun ma sind litsiks, joodikuks, mängusõltlaseks, liiberdajaks, 
haigeks värdjaks…” Samas on armastamine inimeste loomuses ja sinna ei saa 
midagi parata. “Ma tahan sind iga päev armastada, sa kuradi haige inimene, see 
pole minu valik, see on lihtsalt niimoodi loodud..” 
Ühtlasi toob autor ühes luuletuses välja, kui meeleheitel võivad naised 
armastust otsides olla. “Printsessid lossivaremeis, igavesti tornitippudelt vaatamas 
alla, ootamas valgel ratsul последний геройd, juuksed kasvamas nagu üksindus 
seinupidi alla, moodustamas meeleheite köisi…” 
Autori jaoks on õnn nii hea kui ka halb. Luuletuses “Vanaema” kirjutab autor, 
kui suur õnn on olla koos vanaemaga halval novembrikuu ilma ajal. Vanaema kodu 
on talle nagu varjupaik paratamatuse eest. Ilma vanaemata jääks alles ainult jälk 
november. “...ma istun su köögis, süüdimatu kogu maailmast, mida olemas polnud ja 
neil päevil nüüd mõistan , et sinu juures on siiani kõik, mis maailmas üldse head on, 
minu varjupaik paratamatuse eest..” 
 
 
Samas arvab autor, et õnn on ka olla üksik, kuna lahkuminekud lähedastega 
võivad teha liiga palju haiget. Teine hea omadus üksilduse juures on see, et sul ei 
tule kunagi sellist situatsiooni, kus sulle lähedase inimesega on midagi halba 
juhtunud, mis loomulikult muudaks meele kurvaks ja paneks muretsema. Sellest 
kirjutas autor luuletustes “Surnud elavad”(1),”Täna reede õhtul”(2). (1)”...jätad oma 
elu armastuse millegipärast maha, et no võib-olla aeg ei olnud sobiv, tingimused 
piisavalt soodsad, keegi teine pesi juba su pesu, oli su pea kinni mässinud, valikud  
lukku pannud , sa ei saanud sinna ju mitte midagi parata. Ja nii jääbki. Helistad 
kümne aasta pärast, kui armastus on juba kirstuga maha maetud .” (2) “...Ning õnn 
minu sees just täna, seda enam et keegi minuga pole ja minule ehk praegu ei 
mõtlegi üldse…” 
Triin Tasuja on oma sõimamise sõnavara selles luulekogus rohkesti 
kasutanud. Samuti meeldib autorile kasutada vene keelt luuletustes. Kujundite  
poolest on silma jäänud mulle “последний герой”(viimane kangelane), “sinu pärast 
ma nukkun”, “valikud lukku pannud”, “pesi juba su pesu”, “varjupaik paratamatuse 
eest”, “ suud kui suitsuvedurid”.