Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatkse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks. · Vararomaani ehk Ottode ajal ajal ehitati Saksamaale Hildesheimi toomkirik. · Lõuna Prantsusmaal Toulouse'is palverändurite kirik Saint- Sernin.
kitsad ja ümarkaarelised.. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatkse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks.
Ülesehituselt on romaani kirik enamasti basiilika, esines ka ühelöövilisi kirikuid ehk saalkirikuid ja kodakirikuid see on 3-lööviline kuid aknad kesklöövi ülaosas puuduvad. Sisearhitektuur. Vanemad kirikud lameda laega palklagi. Võlvid olid vaid külglöövidel. Alates 11. sajandist silindervõlv ja ristvõlv. Võlvide lõikumiskohal servjooned, need jaotavad võlvi neljaks võlvisiiluks. Kahe lõikuva silindervõlvi osaga kaetud nelinurkset ala nimetatakse traveeks. Romaani süsteem ühele kesklöövi traveele vastab 2 külglöövi traveed. Traveesid eraldavad üksteisest vööndkaared. Tugedena kasutab romaani arhitektuur piilareid (ümmargused, kandilised). Need on kaunistatud pilastrite või poolsammastega. Kapiteeli lihtsaim vorm on kuupkapiteel. Kesklöövi müürid jagunevad kolme horisontaalsesse ossa: 1. alumisel korrusel monumentaalsed kaared arkaadid, mis eraldavad kesklöövi külglöövidest. 2
Tornikellad on aastatest 1868 ja 1889. Kiriku torn sai praeguse kuju ja kõrguse (69,7 m) 1868. aastal, arhitekt Johann Gottfried Mühlhauseni projekti järgi. Peetri kiriku torn on Järvamaa omadest kõrgeim ja peale Pilistvere kiriku torni pikkuselt teine maakiriku torn Eestis. Järva-Peetri kiriku interjöör on omapärane ja erineb tunduvalt teiste Järvamaa kirikute omast. Võidukaar on kõrge ja monumentaalne. Pikihoonet kolmeks lööviks ja neljaks traveeks jaotavad sambad on ümarad ja raskepärased. Omapärased on ka nende tüsedate sammaste kapiteelid, neil puudub täielik dekoor. Vööndkaari toetavad külglöövides pikad neljatahulised rippkonsoolid, millel esineb gootipärane lehtdekoor. Eeskuju on nende detailide kujundamisel võetud ilmselt Tallinna Toomkirikust. Järva-Peetri kiriku puhul on võimalik täheldada, kuidas Järvamaa kirikute rühmas, kus algul valitsesid täielikult Gottlandi ja Vestfaali mõjutused
Tornikellad on aastatest 1868 ja 1889. Kiriku torn sai praeguse kuju ja kõrguse (69,7 m) 1868. aastal, arhitekt Johann Gottfried Mühlhauseni projekti järgi. Peetri kiriku torn on Järvamaa omadest kõrgeim ja peale Pilistvere kiriku torni pikkuselt teine maakiriku torn Eestis. Järva-Peetri kiriku interjöör on omapärane ja erineb tunduvalt teiste Järvamaa kirikute omast. Võidukaar on kõrge ja monumentaalne. Pikihoonet kolmeks lööviks ja neljaks traveeks jaotavad sambad on ümarad ja raskepärased. Omapärased on ka nende tüsedate sammaste kapiteelid, neil puudub täielik dekoor. Vööndkaari toetavad külglöövides pikad neljatahulised rippkonsoolid, millel esineb gootipärane lehtdekoor. Eeskuju on nende detailide kujundamisel võetud ilmselt Tallinna Toomkirikust. Järva-Peetri kiriku puhul on võimalik täheldada, kuidas Järvamaa kirikute rühmas, kus algul valitsesid täielikult Gottlandi ja Vestfaali mõjutused
Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus. Romaani stiilis oli kõige levinum kapiteel kuupkapiteel. Selle alumised nurgad ümardati. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis ristvõlvid, mis tekivad kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatakse traveeks. Traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi endiselt kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Gooti stiilis kaeti traveesid endiselt ristvõlvidega, kuid enam ei olnud võlv kõikjalt ühepaksune. Tema "skeletiks" said kaks diagonaalset travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja raskus
Vanemad romaani kirikud on palklaega või oli lagi hoopis ehitamata. Võlve hakati esmalt rakendama kitsaste külglöövide katmiseks. Selleks kasutati lihtsat silindervõlvi, mille puhul kandub kogu võlvi raskus mõlemale toetavale seinale. XI sajandil hakati silindervõlvi kõrval kasutama ka ristvõlvi, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatakse traveeks, traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Paksu müüri liigendasid ainult kitsad ümarkaarelised akna- ja ukseavad. Siseruum jäi raskepäraseks ja hämaraks. ARHITEKTUUR: Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid. Paneb imestama millise innuga iga pisike
(väga harva ka kesklöövi) katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, seejärel ristvõlve, mille kasutamine kesklöövis võimaldas löövi ehitada endisest kõrgemana. Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa on võidukaar. Interjööri ilmestasid sammaste kapiteeli ja baasi kujundus,aga ka samba tüvise ornamentaalne kaunistus. Romaani kirikute interjöörid paistavad silma oma värvirohkete ja rikkalike kaunistuste poolest. Seina- ja laemaalidemaalide ning reljeefide kompositsioon on ikonograafiline Reljeefide ja maalide ülesandeks oli piltlikult lahti seletada pühakirja kirjaoskamatule rahvale (nn
seinatoe tugipiilari e. kontraforsiga, mis oli harilikult astmelise aheneva profiiliga ning paiknes reeglina seinamüüri välisküljel. (Tugipiilarite süsteem leiab eriti laialdast rakendamist gooti ehituskunstis). Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa saab nimeks võidukaar. Romaani kirikutes hakati ehituskunsti arenedes rakendama ka seotud võlvide süsteemi, mis seisnes selles, et kesklöövi ühele võlvikule vastas külglöövide kaks võlvikut. Toestuseks kasutati sambaid ja piilareid. Piilaritel on tihti igal neljal küljel kas lamedad pilastrid või poolsambad. Romaani kirikutes kasutati ka süsteemi piilar sammas või üks
annaabi.ee 
