d ses tuubulis. Suureneb Na, Cl, K, vee tasakaalu häirega. Hüpokaleemia – mõju eritumine, vähene Ca eritumine. südamele (arütmiad), ajule ja lihastele. Hüpotensioon. Lingudiureetikumid(furosemiid,torasemiin) : Lingudiureetikumid(furosemiid,torasemiin): Seostuvad Na, K, Cl transporteriga Henle Sama mis tiatsiididl + doosist sõltuv lingu ülenevas osas ja takistavad nende pöörduva toimega kuulmise langus. ioonide ja vee tagasiimendumist. BB Vähendavad erutuse ja füüsilise Bradükardia, nõrkus, väsimus, seksuaalne koormuse toimet. Langetavad vererõhku. düsfunktsioon meestel, perideersete vere-
transporditakse rakku sisse. Nt. skeletilihaste Ca2+ pump. *sekundaarne – ioonpumba loodud ühe aine gradiendienergiat kasutatakse teise aine transpordiks vastu viimase konts. gradienti. NT: Na-pump pumpab Na + rakust välja – tekib Na-gradient mõlemal pool membraani. Nüüd saab Na + koos glükoosiga Na-gradiendi arvelt rakku siseneda – sümporter seob mõlemad (sama süsteem Na + ja AH). NT: glükoosi imendumine rakku, kuid glükoos läbib basaalmembraani (verre) GLUT transporteriga (ei vaja energiat). 1.5. Ioonide kontsentratsioonid rakkudes ja rakuvälises ruumis. Ebavõrdne ioonide jaotus membraani sise- ja välispinnal on tingitud Na/K pumbast ja ioonide difusioon läbi lekkekanalite – K+. Tsütoplasma ja ekstratsellulaarvedeliku vahel on elektriline /var/www/html/annaabicron/doc/14490998629056.doc 10 potenisaal. Membraani puhkepotensiaal on -70 kuni - 90 mV. MP on iseloomulik kõigile elusrakkudele
aktiveeritakse enteropeptidaasi toimel trüpsiiniks, mis omakorda aktiveerib teisi ensüüme. Endopeptidaasid (trüpsiin, kümotrüpsiin, elastaas) lõhustavad valkudest oligopeptiide molekuli tsentraalses osas, eksopeptidaasid (karboksüpeptidaas A ja B, aminopeptidaasid) eraldavad aminohappeid ahela lõpust. Peptidaasid asuvad ka harjasäärise membraanis ja raku sisemuses, kus 90% di- ja tripeptiide lõhustataksegi, kui nad on rakku viidud spetsiaalse transporteriga. 4...8- aminohappelised oligopeptiidid lõhustatakse harjasäärisel hüdrolaaside poolt. Duodenumis resorbeeritakse 50...60% toiduvalgust, kuni iileumini on 80...90% toiduvalgust resorbeeritud. Intaktsed valgumolekulid resorbeeritakse vähesel määral pinotsütoosi teel, kuid see ei oma nutritiivset tähtsust. Peptiidid resorbeeritakse di- ja tripeptiididena kandja abil aktiivselt või passiivselt. Aminohapete transporterid on Na+ sõltuvad ja Na+sõltumatud ning jagunevad omakorda:
Kui stress kõrvaldatakse, toimub retikulaatkehade diferentseerumine elementaarkehadeks ja saab alata uus nakatamistsükkel. Klamüüdiad ei suuda ise lagundada suhkruid ja sünteesida ATPd, mis teeb neist energeetilised parasiidid. Nad ei sünteesi tsütokroome ja teisi hingamisahela komponente. Ilmselt kasutavad nad peremeesraku ATPd. Klamüüdiaid on võrreldud pahupidi pööratud mitokondritega. Nad transpordivad peremeesrakust retikulaatkehasse ATPd ja vastasuunas sama transporteriga ADPd. Klamüüdiad kasutavad ka peremeesraku nukleotiide ja aminohappeid, kuigi ilmselt mõningaid aminohappeid saavad nad ka ise sünteesida. C. trachomatise inklusioonkehadesse koguneb glükogeen, mida retikulaatkehakesed sünteesivad. Joodiga värvuvad nad pruuniks ja neid saab joodiga värvides rakus tuvastada. Chlamydophila psittaci ja Chlamydophila pneumoniae inklusioonikehadesse glükogeeni ei kogune.
3) klass 3 Na+ ioonide transport dekarboksüleerimisel vabaneva energia baasil. Sel viisil tekib membraani sise- ja väliskülje vahel Na+ ioonide potentsiaal. Energiaallikaks on näiteks oksaloatsetaat. Selline süsteem on kirjeldatud bakteril Klebsiella pneumoniae. Mõnikord on ka PTS toodud ka primaarsete transporterite alla. Transpordi käigus toimub fosfoenoolpüruvaadi PEP hüdrolüüs. Kui suhkur seondub transporteriga, ta fosforüleeritakse. Fosforüülrühm pärineb PEP-ilt ja kantakse üle proteiini kinaasi Ensüüm I (EI) ning fosfoaktseptorvalkude HPr (Histidine Protein) ja Ensüüm II (EII) abil. EI ja HPr on kõigi PTS-de puhul ühised, EII on substraadile spetsiifiline. Sekundaarne transportsüsteem võimaldab molekulidel läbida membraani olemasoleva, primaarse transportsüsteemi abil loodud ioongradiendi arvelt, kasutades näiteks prootonpotentsiaali (mõnikord ka Na +- ioonide potentsiaali)
Mõnikord on PTS toodud ka primaarsete transporterite alla. Transpordi käigus toimub fosfoenoolpüruvaadi PEP hüdrolüüs. Substraadi transportimisega rakku kaasneb selle keemiline modifitseerimine, kus substraat fosforüülitakse. Praeguseks on iseloomustatud üle 20 erineva süsteemi, mis võimaldavad rakku tuua erinevaid suhkruid või nende alkohole (näiteks mannitool, glükoos, mannoos). Kui suhkur seondub transporteriga, ta fosforüleeritakse. Fosforüülrühm pärineb PEP-ilt ja kantakse üle proteiini kinaasi Ensüüm I (EI) ning fosfoaktseptorvalkude HPr (Histidine Protein) ja Ensüüm II (EII) abil. EI ja HPr on kõigi PTS-de puhul ühised, EII on substraadile spetsiifiline. EII-l on identifitseeritud 3 autonoomset domääni. Hüdrofiilne domään IIA (varem tuntud ka nimetuse all EIII või III) sisaldab esimest fosforüleerimise saiti (P~His).
ning seejärel liidetakse kokku terviklikuks LPS-ks. Karedat LPS-i transpordib ABC- transporter MsbA ning O-antigeeni Wzx (Wza) flipaas. Laborites laialt kasutatavad E. coli tüved, mis on põlvenud tüvest K-12 ei suuda O-antigeeni transportida, sest neil on flipaas defektne. Periplasmapoolsel tsütoplasmamembraani küljel liidab LPS-i kaks osa kokku ligaas WaaL. Seejärel LPS transporditakse ABC-tüüpi Lpt (inglise keeles LPS transport) transporteriga välismembraani. Lpt koosneb kolmest osast: tsütoplasmamembraanis olev ABC- transportsüsteem, mis koosneb LptB, LptF, LptG ja LptC valkudest; periplasmas olevast LptA-st ja välismembraaniga seotud valkudest LptE ja LptD-st. LptD on hädavajalik, et LPS-d jõuaks välismembraanile, kui bakteril puudub LptD, siis LPS-d akumuleeruvad periplasmasse. LptA ja LptB on vajalikud periplasmas LPS-ide transpordiks. Nende puudumisel LPS-d akumuleeruvad tsütoplasmamembraani
annaabi.ee 
