Mari Siilivask Le Bon oli positivistlike ideede leviku ajastu mõtleja. Tema lähenemine sotsiaalteadustele ja ühiskondlikele probleemidele lahenduste leidmisele oli põhimõtteliselt samasugune, kui kõigile teistele teadustele (Le Bon huvitus veel paljust muust peale ühiskonna ja psühholoogia, mille juurde ta pöördus alles elu keskpaigas. Näiteks tubakasuitsu koostisest ning ). Vaadetelt oli ta traditsionalist ja essentsialist Le Bon'i arvates olid moodsa ühiskonna egalitaarsuspüüdlused ainult kahjulikud ja tekitasid segadust neis, kelle võimed ei võinud juba nende olemuse tõttu küündida teistega võrdsele tasemele (naised ja metslased, keda Le Bon liigitas kognitiivselt lastega samasse kategooriasse). Gustave Le Bon'i võib lugeda üheks esimeseks arutlejaks grupipsühholoogia peamiste küsimuste üle. Tema ideed on olnud väga mõjukad ja seda mitte ainult sotsiaalteaduste
katsetamiseks.Suurbritannia,Prantsusmaa ja teised lääneriigid kuulutasid ennast aga täielikult neutraalselt mis tuli kasuks Francole, kuna tema sai Saksamaalt ja Itaalialt tunduvalt rohkem sõjalist abi kui vabariiklased Nõukogude Liidult.Hispaania kodusõda lõppes vabariigi langemise ja Franco poolt kehtestatud diktatuuriga.Franco sai diktaatoriks ja võttis võimu Rahvuslikult Valitsuselt üle ning sai nii Hispaania riigipeaks.Ta oli poliitilistelt vaadetelt pigem traditsionalist kui fasismi pooldaja, tema reziimi on nimetatud ka klerikaalseks autoritarismiks. Oma kommunismipõlgust, mida mõni ta biograaf on võrrelnud vaid kinnismõttega vabamüürlusest, oli Franco (ise muide ristitud juut) endas kandnud juba terve kümnendi enne võimuletulekut. Märtsis 1940 valas ta selle ka seadusesse, pannes Kommunistliku Partei ja vabamüürlased Hispaanias karmi keelu alla. Pärast sõja lõppu hakkas Franco järk-järgult tegema muudatusi monarhia taastamiseks. Ent
uuendada katoliku kirikut kui sellest lahku lüüa. Karl V nägi Lutheri tegevuses aga ketserlust, seda enam tema radikaalsemate järgijate tegudes. Seetõttu asus ta Lutheri ja ta mõttekaaslaste suhtes eitavale positsioonile ning ehkki ta aktsepteeris mõningaid Lutheri nõudmisi (eriti paavstluse mõju ja korruptsiooni ning lodeva elu vähendamise osas kirikus), ei nõustunud ta üldiselt Lutheri visioonidega, sest arvas neid minevat vastuollu kristlusega. Karl oli kahtlemata traditsionalist ning küllap ka suures osas romantik (ta unistas Burgundia hertsogiriigi taastamisest, plaanitses ristisõdu Konstantinoopoli vabastamiseks, omas kindlaid džentelmenlikkepõhimõtteid ja käitus erinevalt oma rivaalidest, kes lähtusid enam renessanslikest põhimõtetest), ennekõike aga võimsaim katoliiklik monarh ning seega ei saanud ta kirikut õõnestavat Lutheri tegevust heaks kiita. Nii pani Karl Lutheri 1521. aastal Wormsi
järgmised: 1. Tasakaalukas vaatleja (16% eestlastest) on mõõdukas televaataja, kes eelistab pigem elamuslikku programmi. Eelistuste esikohal on ,,Pealtnägija", uudistest on ,,Reporter" ja ,,Aktuaalne kaamera" võrdsel tasemel. Ülejäänud programmist tõusevad esile kultuurisaated. Vaatab Kanal 2 ja ETVd, vähem TV3. 2. Eesti lugudele orienteeritud, maalähedane traditsionalist (15% eestlastest) on väga sagedane televaataja. Ta on mitmekülgsete saate- 10 eelistustega, eeskätt jälgib uudiseid ning seejärel kodumaist elamuslikku programmi, eriti draamasarju ,,Õnne 13" ja ,,Kättemaksukontor" . Nad vaatavad regulaarselt kõiki kolme telekanalit. 3. Uude meediasse kalduv intellektuaal (13% eestlastest) on harv televaataja, kes eelistab ratsionaalset programmi. Ta vaatab peaaegu
4 mõjutused, eriti Itaaliast, kõige kiiremini. Kõige paremini iseloomustab Hamburgi muusikaelu Saksamaal avatud esimene ooperiteater. Hamburgi ooperiteatri jaoks kohandati ka palki itaalia ja prantsuse teoseid, saksa heliloojate looming hakkas rohkem silma paistma sajandi lõpul. 2.Johann Sebastian Bach -1685-1750 (65.aastaseks) Läbi ja lõhki traditsionalist. Loomingu aluseid on tugev suguvõsa traditsioon. Muusikud Bachid tegutsesid peamiselt Kesk- Saksamaal Tüüringis. Muusikaharidust, pillide valdamist ja kompostisooni aluseid jagasid tavlilst isad, vanemad vennad, onud või sugulased(õpetades ka ise oma poegi ja kaugeid sugulasi). Olulise osa sai B 14.a-t vanemalt vennalt(Ohrdurfi organisti). B õppis seal orelit mängima ja tutvus moodsa orelimuusikaga. 2.1 Stiili kujunemine, mõjutused
nimetust. Kangro andis 1950-1993 välja ka kultuuriajakirja Tulimuld. 1946. aastal astus avalikkuse ette hiljem kogu eesti luule üheks tähtsamaks esindajaks tõusnud Kalju Lepik, kes kaks aastat varem oli Rootsi põgenenud. 1997. aastaks oli ta avaldanud 13 luulekogu ja lisaks sellele oli tema panus pagulaseesdaste kultuuriellu ja elukorraldusse hindamatu. Oma esimestes kogudes "Nägu koduaknas" (1946) ja "Mängumees" (1948) oli Lepik veel traditsionalist, järgmistes kogudes (nagu "Merepõhi", 1951; "Muinasjutt Tiigrimaast", 1955) tõstsid pead modernism ja tsüklilisus. "Kivimurd" (1958) oli aga saanud mõjutusi rahvaluulest. Tema viimased luulekogud "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarja rist" (1997) ilmusid juba iseseisvas Eestis. Valev Uibopuud mõjutasid Lõuna-Eesti maaelu kujutamisel tema lapsepõlvemaastikud, aga vastukaaluks käsitles ta ka oma kaasaegset Rootsit. Pärast novelle ilmus 1948
secco-retsitatiive. Stravinski ei teinud saladust, et talle oli eeskujuks Mozarti ooper ”Cosi fan tutte”. Tema varasemad teosed ei hiilanud meloodilise rikkuse poolest, kuid selles ooperis, tänu aaria olemusele, ta nüüd väljendusrikkalt kirjutab. Rootslane I. Bergman lavastas selle Brechti stiilis ja ooper saavutas edu. 18 11. 1950. aastad ja 1960ndate algus. Traditsionalist Menotti. Modernistid: Nono, Henze (“Homburgi prints”), B. A. Zimmermann (“Sõdurid”). Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski, Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“
annaabi.ee 
