kajastuvad siin: ,,Miks pageda? Nad leiavad mu siiski. Kui hale, kui kodutult kerjama pead ja pealegi süüdi end tead. Sa eksid ja kuskile pole end peita, kust siiski sind üles ei leita." (,,Ilukirjandus ja kunst" Tallinn 1946; lehekülg 243). 3.5 Fausti ja Margareta loo lahendus oli äärmiselt traagiline. Kahe armastatu lahkukiskumine on sama valus, kui emalt lapse varastamine. Goethe on väga hästi suutnud lugejale edasi anda selle situatsiooni miljöö ja traagilisuse. Samas arvan, et autor andis esimesele osale väga hea lõpu. Kui väga ma poleks ka soovinud armastajate põgenemist ja kokkusaamist, poleks kumbki neist sellise lahenduse puhul võitnud, nad oleks olnud õnnetud, mis sest, et üksteist armastasid. Mõnikord jääb armastusest väheks ja Fausti ning Margareta lugu on ehtsaks näiteks. Nende eluteed olid niivõrd erinevad ja tulevikumõtted täiesti vastandlikud. Nende armastusel poleks
sidusid tema käed kinni.. hommikul said nad naerda küll. Ühel korral toimus vaidlus Mambrino kiivri pärast- kas see on vahukaus või mitte? Kõik need, kes teadsid Don Quijote hullusest, kiitsid, et tegemist on vahukausiga. Kogu see vaidlus tekitas palju segadust ja nalja. Romaani teises osas ei ole lugu enam niivõrd naljakas, vaid hoopis kurb. Ka autoril hakkab oma tegelasest kahju, kui aadliseltskond teeb tema kulul nalja ja Don Quijote seda ei mõista. Teosele annab erilisi traagilisuse see, kui Don Quijote vahetult enne surma täielikult mõistusele tuleb ja saab aru, kui narrilt ta on rüütliromaanide pärast käitunud. Ta lubab isegi pärandada kogu talle kuuluva raha oma õetütrele tingimusel, et see mitte kunagi rüütliga ei abiellu. Minulgi hakkas lõpus kahju Don Quijotest, kuigi ma olin praktiliselt kogu romaani tema totruste üle naernud. Ainus, mis pani lõpus muigama, oli see, et tema õetütar saab päranduse, kui rüütliga ei abiellu
et alati oleks kõht täis. Ta kandis Don Quijote kilpi. (Lope de Vega väljamõeldud tegelane Gracioso naljamees; seda oli ka Sancho Panza) Toboso Dulcinea on naine. Naine kes on nähtamatu ja juhib kogu romaani tegevust. Don Quijote ei ole alati hull, on palju hetki, kui ta ei kujuta midagi ette. Aga kui tal mõtted liiguvad rüütliromaanidele, tärkab temas jälle see rüütlihing. Ta tuleb enne surma täielikult mõistusele, mis annab teosele selle traagilisuse, lugejaga sarnastustakse. Vahendav jutustaja on oluline. Ülemineks esimeselt osalt teisele, ülemineku maagia. Don Quijote ja Sancho Panza saavad esimese osa lõpus teadda, et neist on kirjutatud romaan. Müüt ja ajalugu on kokku viidud. Ideaalide vastandamine. Teos kinnitab inimese elu reaalse ja ideaalse kokkukuuluvust. Unamuno (tema jaoks oli Cervantes ülim) käsitles Don Quijotet Hispaania kristusena. Kirjutas 1910ndate aastate alguses. 19
Russow ütles selgelt välja. Müller tsiteerib piiblit ja nimetab Martin Lutherit, aga Russow ei maini Lutherit. Martin Luther oli tolleaegne institutsioon, eeskuju – Mülleri tekstis on intertekstuaalsus Lutherile viidatuna. Keskaegne kirjandus rajanes teoloogiliste autoriteetidele. Russowi stiilist paistis läbi lisaks religioossele infole ka ajalugu, nii ka Mülleril – jutluste sisu on seotud sündmustega, mis hetkel inimesi mõjutavad (katk, nälg) või on toimunud – läbi kumab traagilisuse foon. Kui jutlus kõlab kirikus, on selle ümber näha ka kiriku ümbrust. Müller jutustab järgnevatel teemadel: jumal karistab pahategude eest, jumala auks tuleb südamest laulda, laulud selgeks õppida – tahab sisendada traditsiooni, inimeste patuteod näljaajal: teise inimese või looma söömine, Müller möönab traagilist aega (nälg) Kirikulaul vaagib Müller religioosse tähenduse üle, teisalt kõneleb kirikulaulu kui kunstilise teksti
Seda perioodi sobib iseloomustama mõttelüürika raamat "Kivi südamelt", mis sisaldab rohkesti elu- ja enesevaatlusi ning pihtimusi. Luuletaja ellusuhtumist ja maailmavaadet läbib tung vaimsele uuestisünnile ja puhastumisele, soov vabaneda maskidest, elu pealispinna petlikkusest. Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt. Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest ("Merilehmad"), kiivusest ("Tuudaimimarjad") või inimnahkadega kaubitsejast ("Nahakaupleja Pontus"). Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963)
Seda perioodi sobib iseloomustama mõttelüürika raamat "Kivi südamelt", mis sisaldab rohkesti elu- ja enesevaatlusi ning pihtimusi. Luuletaja ellusuhtumist ja maailmavaadet läbib tung vaimsele uuestisünnile ja puhastumisele, soov vabaneda maskidest, elu pealispinna petlikkusest. Selleks et puhastuda, tuleb veeretada kivi südamelt. Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge. Need on keeleliselt rikkad ja viimistletud teosed, milles autor jutustab merineitsi ja noore peremehe armastusest ("Merilehmad"), kiivusest ("Tuudaimimarjad") või inimnahkadega kaubitsejast ("Nahakaupleja Pontus"). Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on
lindudest", ,,Suudlus"/, ballaadide ja legendide kogu( suhteliselt kurb traagiline ja tumedad toonid) "Õnnevarjutus" (1929), /,,Rändav järv", ,,Lapse hukkaja/ "Lageda taeva all" (1930) /,,Sõit hommikusse", ,,Sant", Õnne varas/ "Kivi südamelt" (1935) /"Üksteisest pimesi mööda käime"/ · Ballaadide ja legendide kogu "Õnnevarjutus" aine on pärit rahvaluulest ja Piiblist. Underi lüroeepikat ühendab inimsaatuste traagilisuse tunnetus. Ballaadides on ta meisterlikult ühendanud muinasjutulise ja realistliku alge · Underi viimaseid luulekogusid varjutab sõja- ja põgenikutraagika. "Mureliku suuga" (1942) on vastuhakk vägivallale ja hävingule; "Sädemed tuhas" (1954) ja "Ääremail" (1963) on kantud sünnimaa kaotuse valust, kojuigatsusest ja mälestustest. On siiski kurb On siiski kurb, et pärib surm selle südame, selle südame, täis joobumispuhke,
annaabi.ee 
