stroofiga. Ta kirjutas commedia dell' arte vaimus näidendeid traditsiooniliste tegelaskujudega: arlekiin, kolombiin, jt. Näiteks ,,Markiis Rosalinda" (La marqusa Rosalinda, 1912) Selle perioodi lavateosed olid täis vaimukust, fantaasiat ja irooniat. Valle-Inlán lõi 1920. aastail uue kirjandusliku stiili, esperpento (,,ehmatis"), sõna väljendamaks absurdsust, ektravagantset ja groteski. Esperpento algtähendus on hernehirmutis, inetu ja pentsik ese või olend, ka totrus, absurd. Ta tunnistas saanuvat inispiratsiooni eelkõige Goya kunstist. Läbivad teemad on surm ja grotesk. Igapäevaelu on kokku põimunud õudusunenäoga, inimesed taandatud asjadeks, stiil on irooniline. Kuid esperpento pole niivõrd zanr kui uus esteetika ja uus nägemus maailmast." Luces de Bohemia" on esimene teos, mille autor nimetab esperpentoks. Valle-Incláni esperpentodes süzee kas puudub või on minimaalne. Kinolikus rütmis vahelduv pildijada meenutab Quevedo satiirilisi groteske
soovid ja ma täidan selle. `` D. ütles: `` ole hea mees, tule päikese eest ära `` D. olevat ka päeval põleva laternaga ringi käinud ja inimest otsinud. Küünikud põlgasid oma kaasaegset ühiskonda, tema seadusi, kombeid, väärtusi ja stereotüüpe. `` Tark ei järgi mitte riigi, vaid vooruse seadusi `` Nt. tegi A. kord rahvakoosolekule ettepaneku hakata eesleid hobusteks nimetama. Rahvas arvas, et see on totrus. A: ``kuid kas pole suurem totrus nimetada võhikut väejuhiks? `` Nähes kord kuidas preestrid viisid üht templist varastanud inimest vangi lausus D. `` suured vargad viivad väikest varast vangi `` Niisiis ei eitata moraali kui sellist vaid nn. ``moraali ``, mille varjus tehakse alatusi. Küünikute arvates pole maailma võimalik muuta, muuta saab ainult oma suhtumist maailmasse, loobudes ühiskonnas tunnustatud väärtustest ja olles aktiivselt põlglik rumaluse
Eriti tore on alumine pissiv lehm. Mulle meeldib kuidas kunstnik on kujutanud valguse langemist lehmale ning varje, mis tekivad. Paulus Potter on 17. sajandi Hollandi kunstnik. Lucas Cranach sen. töökoda Selle pildigi juures meeldib mulle kujutatud isiku kerge totrus. Mees nagu mägi, nii suursugune, kuid ometi on ta näos näha vaid tuimust. Tegemist on küllaltki väikese pildiga, aga ometi ei ole tahetud, et see nii tagasihoidlikuks jääkski, sest maali ümbritseb masiivne pilku püüdev raam. Aga, et anda maalile suursugusust juurde, siis on see naljakalt suur raam oma eesmärgi täitnud. Tundmatu Antwerpeni kunstnik Joos de Momper II ringist
ülim keerukus, ebamäärasus, laialivalguvus ja petlik iseloom. Viimase heaks näiteks on «kohtunikke» kujutavad pildid. Tühine, kääbusekasvu ja enamvähem anonüümne kohtu-uurija laseb end portreteerida troonil istuvate kõikvõimsa, jumalataolise hiiglastena, kuigi «tegelikult istub ta köögitöölil, millel on vana kokkulapatud hobusetekk peal». See kirjeldab väga hästi kogu teose juhtmõtet, et ülim mõt- tetus, jaburdus ja totrus varjavad end tähtsuse ja tõsisuse maski taga. Pealtnäha on asi palju tõsisem, kui tegelikult kuid samas määrab kogu Josef K. elukäigu üks tähtis otsus, mille teeb ei-tea- kes ei-tea-kus, ja mitte see üleüldine tsirkus, mida kogu süsteem endast faktiliselt kujutab. Lisaks süüdistuse puudumisele iseloomustab K. protsessi ka see, et puuduvad kohtunikud. K-l tuleb tegemist teha ainult alama astme tegelastega, kellest nagu talle pidevalt mõista antakse
" ,,Mis edasi sai?" ,,Õitseng oli helge... Iga puu, mida näed, kandis enda najal kümneid onne, nii pisikesi kui suuri, igas neist elamas õnnelik pere. Rahvast oli palju: haldjad, nümfid, trollid, härjapõlvlased kõik läbisegi ja rahul oma eluga. Hallitiivalised elasid omaette, me ei tahtnud neid enda sekka, nad olid liiga ohtlikud." ,,Ohtlikud?" ,,Kas sa tõesti midagi ei tea?" ,,Ema on mulle jutustanud vaid inimeste julmusest meie rahva vastu." ,,Hah! Milline totrus!" Kira turtsus ja najatus vastu tamme puuluistunud tüve. ,,Tiivalised läksid esimesena tüli norima, lüües libahuntide ja harpüiadega karja. Kõik jahtisid kui hundid uhkes üksilduses, ent kui satuti kokku, siis oli see laastav reid. Iga pere sai tunda leinavat maiku." ,,Pühapäev... Iga pühapäev mälestavad inimesed ammukadunuid." ,,Sest neid oli nii palju, et ka siis, kui iga päev toimuksid matused, poleks võimalik olnud kõikide eest palvetada
avaldada. Seejuures peavad tema nägemisorganid olema terved. Niisugustele lastele on erilist õpetuseandmist tarvis, mis oleks korraldatud nende võimete kohaselt. Esimesed katsed sellel alal tehti Halle linnas Saksamaal 1859. a., kus säärastele lastele avati abiklass. 1905. a. oli Saksamaal juba 660 abiklassi. Saksamaa eeskujul levis abikoolide mõte igale poole. Totrad lapsed Kolmas ja kõige raskem aste anormaalseist lastest on totrus ehk idiotia. Totrat tunneb iga võhik. Binet ja Simon ütlevad, et iga laps, kes ei suuda sõnadeta väljendada oma mõtteid ega aru saada teiste sõnadest- kui temal seejuures kuulmis- ja rääkimiselundid on terved- tuleb lugeda totrate hulka, sest normaalne laps saab sõnadest aru ja räägib juba kahe aasta vanuselt. Totruse põhjusi on palju. Ta võib saadud olla emaihus või pärast sündimist. Enamasti on siin ikka süüdi mõned arenemise ikaldused. Vahel on sisenõrede häired
Üha sagedamini ja sagedamini hakkasid segunema eriti Austria sakslaste suhtes lagunev monar- hia juurtelt terve rahvaga. Inimesed ei mõistnud, et kui Austria sakslased poleks olnud puhtaverelised, ei oleks neil kunagi jätkunud jõudu, et sellisel määral panna oma märk 52-miljonilisele rahvale. Aga seejuures tegid Austria sakslased seda sellisel määral, et Saksamaal või isegi esile kerkida ekslik mõte, nagu kujutaks Austria endast Saksa riiki. See on kas täiesti enneolematu totrus või hiilgav tunnustus 10 miljoni Austria sakslase kasuks. Ainult väga vähesed sakslased omasid veidi selgemat ettekujutust sellest pingelisest võitlusest, mis käis Austrias saksa keele ümber, saksa kooli ja kultuuri ümber. 7 Alles nüüd, kus samasugused kurvad asjaolud langesid miljonitele Saksamaa sakslastele osaks, kes peavad kandma võõramaist iket ja, kirglikult unistades taasühinemisest oma isamaaga, saavutama
mittemillessegi. Keegi küsis kord Megolopolise elanikult Kerkidaselt *, kas ta tahaks surra. «Miks mitte?» vastas see. «Pärast surrna saan ma ju näha suuri mehi, nii Pütagorast filosoofide 384 hulgast, Hekataiost * ajaloolaste, Homerost poeetide, Olümpost * muusikute seas.» Ülemdiakon pakkus talle kätt. «Niisiis olete nõus? Tulete siis homme.» See zest tõi Gringoire! tagasi tegelikkusse. «Oh, pagana pihta, ei!» hüüdis ta unest ärkava inimese häälega. «Liiga suur totrus on ennast puua lasta. Ala ei taha.» «Siis jumalaga!» Ja lahkudes lisas preester läbi hammaste pomisedes: «Küll ma su kätte saan!» «Mulle ei tee suurt lõbu, et see neetud mees mu uuesti kätte saab,» mõtles Gringoire ja jooksis dom Claude'ile järele. «Kuulge, ülemdiakonihärra, vanad sõbrad ei tohi tülli minna! Te tunnete huvi selle tütarlapse, tahtsin öelda, mu naise vastu, hüva! Te mõtlesite välja hea sõjaplaani, et teda
annaabi.ee 
