Eesti 11 kahepaikseliigist on seal leitud 8: tähnikvesilik, mudakonn, rohe-kärnkonn, harilik kärnkonn, rabakonn, rohukonn, veekonn ja tiigikonn. Just kahepaiksete rohkus oli üks olulisim põhjus, miks kogu saarest sai kaitseala. Erilise hoolega tuleb kaitsta Piirissaare inimasustust, sest haruldasimad konnaliigid- mudakonn ja rohe-kärnkonn- on inimkaaslejad, sõltudes suurel määral sibulakasvatuse käekäigust saarel. Kõrged vihmaussiderikkad sibulapeenrad olid ülimalt soodsad toitumiskohad öise eluviisiga konnadele. Kuid nüüd on mahepõllundus allakäinud ning haritava maa pindala vähenenud, kudemiseks sobivate tiikide kinnikasvamine võivad saatuslikuks saada ka mudakonnadele. Piirissaar võeti kaitse alla 1991. aastal. Kaitseala loomisega püüti vältida tugevat ehitussurvet saarele. Praegu menetletakse uut kaitse-eeskirja, millega ühendatakse saar ühtseks maastikukaitsealaks. Eriti oluline on praegu tagada mudakonna asurkonna hea käekäik
lennuvõimetu ning selle pärast eriti tundlik häirimisele. Sulgumiseks aga valivad nad inimtühjad kohad, siis ohutegurit see endast veel ei kujuta. Halb on aga olukord aga ööbimis- ja toitumispaikades. Ööbimist häirivad kõige rohkem sügisene veelinnujaht marjulised, kalamehed ning paadiliiklus. Toitumist põldudel häirivad liiklus ja põlluharimistööd. Häirimine esineb tihti, kuid linnud on võimelised kiiresti ümber paiknema ning turvalisemad ööbimis- ning toitumiskohad otsima. [ 4 ] Kuigi sookurg oli varem ihaldatud jahisaak, ei ole neid peale kaitse alla võtmist 1958. aastast eriti salakütitud. On vaid mõned teated juhuslikust pihtasaamisest. Munade kauplemise juhte pole ka Eestis seni avastatud. [ 4 ] Sookureuuringute ajalugu ja tänapäev Eesti linnu-uurijad on sookurgi jälginud juba üle sajandi. Esmalt hakati üles märkima sügis- ning kevadrännet. Seda on tehtud juba aastast 1866. Sookure uurimisvaldkonda võib pidada
toitumis- või puhkepaiga asemele võib olla tekkinud linn, märgala või metsa asemele põld.Veelindudele on hukatuslik merereostus ja eri tüüpi kalapüünised. Rändlindude kaitse on keeruline, kuna selleks peavad koostööd tegema kõik riigid, kust lindude tee läbi läheb. Näiteks Eesti asub suurel Ida-Atlandi rändeteel, mis läbib 75 maailma riiki ja mida kasutab 295 linnuliiki. Rändlindude heaks käekäiguks tuleb tagada turvaline rändetee, säilitada peatumis- ja toitumiskohad ning elupaigad talvitusaladel. 9 KASUTATUD ALLIKAD LINDUDE RÄNNE. Riho Kinks. http://www.eoy.ee/sites/default/files/Lindude_r2nne_www.pdf (26.01.2016) Ritta, ritta, kurekesed! http://www.eestiloodus.ee/artikkel4841_4822.html (02.02.2016) 10
Liigisisene konkurents võib ilmneda veebikaamera kasutamise põhjal otsustades nii, et isaslindude suure arvulise ülekaalu korral käivad üksikuks jäänud isaslinnud naaberpesi häirimas ja võivad sellega pesitsemise rikkuda (kaklused pesal põhjustavad munade lõhkumisi või poegade hukkumist). Toidukonkurentidest saab vaatluste kohaselt nimetada hallhaigrut, kelle lokaalne asukoht võib vähendada toiduobjektide arvukust teatud toitumispaikades. Samas on peamised toitumiskohad neil kahel liigil erinevad ja must-toonekurg pigem tõrjub hallhaigru eemale. Looduslikest vaenlastest omab olulist produktiivsust vähendavat mõju metsnugis. Teatud aladel (nt Karula RP-s, Raplamaal) on metsnugise rüüste olnud pikemat aega probleemiks ja seetõttu on seal produktiivsus äärmiselt madal. Alati pole pesa kontrollimise ajal võimalik tuvastada, kas pojad on pesas murtud või ära söödud pärast muul põhjusel hukkumist
VÄIKEELUPAIGAD Heterogeennne rühm elupaikadest, mis võivad esineda ümbritsevatest keskkonnatingimustest suhteliselt sõltumatult. Mitmesugused substraadid ehk biotoobielemendid surev puit, kõduneva puidu staadiumid, känd, puukoor, kivi, lõhe jne. Maastikuelemendid, mis võivad teatud juhtudel olla terviklikuks elupaigaks tiik, teeperv, kelder, allee, üksikpuu, astang, rändrahn, põllupeenar, hekk jne. Väikeelupaigad põllumajandusmaastikus on erinevatele liikidele: toitumiskohad pesitsuskohad varjepaigad rändekoridorid kõik eelnimetatu koos. Liigile võib saatuslikuks saada ühe olulise elupaiga puudumine tema poolt kasutatavaist. Eriti olulised selles kontekstis on substraat ja toit kui neid pole, ei saa olla ka nendega seotud liike. Elupaigaelemendid Esinevad regulaarselt elupaikades, kuid ei tarvitse olla elupaigaspetsiifilised. Nendel kasvavat elustikku
kallastel 240 hektaril (9,6%). Umbes sama palju on inventeeritud rannaniite. Niiduelupaigatüüpidest on veel esindatud puisniidud, soostunud niidud, puiskarjamaad ja kadastikud. Pool sajandit tagasi laialt levinud ja aastatuhandeid vanad poollooduslikud kooslused on paljude tänapäeval haruldaseks jäänud taime- ja loomaliikide (paljud käpalised, võrkliblikad, mustlaik-apollo) elupaikadeks. Ranna- ja lamminiidud on olulised rändlindude peatus- ja toitumiskohad ning kurvitsaliste elupaigad. Poollooduslikke kooslusi on vaja säilitada ka seetõttu, et nad rikastavad maastikuilmet, kannavad edasi kultuuri ja traditsioone ning on head paigad teadus- ja õppetegevuseks. Poollooduslikud e pärandkooslused (puisniidud, puiskarjamaad, rannaniidud, lamminiidud, soostunud ja sooniidud, loopealsed, kadastikud, nõmmed ja aruniidud) on inimese poolt ümberkujundatud looduslikud kooslused, mis püsivad sellisena mõõduka
· Passiivne (millegi abil: tuul) Migratsioon suure hulga isendite suunatud liikumine ruumis ühest kohast teise. · ,,korduvkasutusega pilet" migreerutakse edasi-tagasi korduvalt. Omane sellistele liikidele, kes vahetavad perioodiliselt kohti. Kindlad tsüklid kas ööpäevane (diurnaalne) või aastane (sesoone). Ööpäevane ööbimis-, toitumispaik on eraldi (nahkhiired). Aastane (linnud, vaalad, põhjapõdrad) paljunemis-, toitumiskohad on eri kohtades paremad. · ,,edasi-tagasi pilet" levinud putukamaailmas, vastsed ja valmikud söövad täiesti erinevat toitu. Elu jooksul migreeruvad toitumiskohta ja elu lõpul tagasi paljunemiskohta (sääsed, angerjas). Omane semelpaarsetele organismidele (paljunevad ainult üks kord). · ,,ühe otsa pilet" esineb eranditult liblikatel (admiral UK's, kes pendeldab generatsioonide kaupa Hispaania ja UK
toitumisefektiivsus väiksemad. Seega tähistab joonisel parempoolne punane täpp optimaalset aega, mil isendil tasub toituda ühes konkreetses kohas. o Kui aga uue toitumiskoha leidmisele kulub vähe aega (mis vastab sinisele täpile vasakpoolsel ajateljel), tasub loomal täpselt samast loogikast lähtudes ühest konkreetsest kohast lahkuda ajahetkel, mis vastab sinisele täpile parempoolsel ajateljel. Niisiis selgub jooniselt, et kui toitumiskohad paiknevad üksteisest kaugel või neid on muidu keerukas leida, siis tasub igas konkreetses kohas toituda kauem, kui aga toitumiskohad paiknevad üksteisele lähedal või neid on muidu lihtne leida, siis tasub igas konkreetses kohas toituda lühemat aega. Seepärast võib seda joonist käsitleda ühe graafilise optimaalsusmudelina. Sedasorti mudelite uurimise ja üldistamise tulemusena formuleeriti optimaalse toitumise teoorias tsentraalset tähtsust omav nn marginaalväärtusteoreem:
annaabi.ee 
