Seal said ettevalmistuse suurem osa Tartu Ülikooli õppima asunud eestlased. 14. "Teataja" 1901. aastal Tallinnas loodud päevaleht, mille asutaja ja toimetaja oli K. Päts. 15. "Postimees" oli ajaleht, mis jäi ainsaks rahvuslikku vaimu ärvkvel hoida püüdvaks ajaleheks, mida toimetas K. H. Hermann. 1881. aastal muutus see esimeseks eestikeelseks päevaleheks. 16. "Uudised" 1903. aastal Tartus ilmumist alustanud ajaleht, mille üheks asutajateks ja toimetajateks oli Peeter Speek. 17. "Kiir" 1913. Aastal Narvas ilmuma hakanud eestikeelne enamlik töölisajaleht, mida toimetas juristiharidusega Jaan Anvelt. 18. Eesti Rahva Muuseum 1909 J. Hurda mälestuseks loodud muuseum, milles koondati eesti rahva aineline ja vaimne vanavara: tarbeesemend, rahvarõivad, ehted, kunstiteosed.
nädalavahetuseks. Äripäeviti ilmub Tartus ja Tartu maakonnas Postimehe vahel lokaalne ajaleht Tartu Postimees, mis toob lugejateni Tartumaa uudised ja sündmused. Ajaloost: Aastal 1891 sai sellest esimene eesti päevaleht. Lehe kauane peatoimetaja enne Teist Maailmasõda oli Jaan Tõnisson. Pärast Teise maailmasõja jõudmist Eesti aladele väljaandmine ajutiselt katkes, leht jätkas ilmumist 13. juulil 1941. Toimetajateks olid A. Oinas ja Karl August Hindrey. 1. maist 1948 kuni 1990. aastani kandis leht nime Edasi. Nimi "Postimees" taastati 1990. aastal. Tänapäeval: Postimehe peatoimetaja on alates 2005. aastast Merit Kopli. Talle eelnesid peatoimetajana Mart Kadastik (kohusetäitja), Tarmu Tammerk, Urmas Klaas, Marko Mihkelson ja Vahur Kalmre. Postimehe väljandja AS Postimees ainuomanik on Eesti Meedia Group, mille suuromanik on Norra kontsern Schibsted. Postimeest trükitakse Kroonpressi trükikojas
toimepanduga, näitas totalitaarsete riikide suhtumist raamatusse. 9. Kirjastustegevuse korraldamine Kirjastustegevuse koordineerimine Saksa okupatsiooni alguses oli antud 2. augustil 1941 loodud Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatustalituse kompetentsi Kirjastustegevuse üldist juhtimist ja järelvalvet teostas aga haridusdirektor. Eesti Omavalitsuse juhi ja haridusdirektor Hjalmar Mäe määruse järgi võisid kirjastajateks ja toimetajateks olla saksa ja eesti soost laitmatute elukommetega isikud. Kirjastuste asutamiseks ja iga üksiku raamatu väljaandmiseks tuli iga kord taotleda haridusdirektorilt luba. Lisaks Eesti Omavalitsusele kontrollis kirjastusi ja trükki suunatavaid käsikirju ka Saksa Kindralkomissariaadi alluvuses olev Amt für Verlagswesen. Trükiloa saamiseks tuli esitada taotlus kolmes eksemplaris koos käsikirja ja sisu saksakeelse kokkuvõttega. Kirjastuste tegevust piiras paberipuudus
õpilasest, kes räägib kodus seda, mida õpetaja oli öelnud; omakorda räägitakse seda naabrile ja nii levib teave inimeselt inimesele ja külast külla, sisendades eestlust, võitlusvaimu ja lootust muutustele. Olulisteks sündmusteks saab veel pidada Tartu Ülikooli taasavamist 1802 ning pärisorjuse kaotamist 1816 Eestimaa kubermangust ja 1819 Liivimaa kubermangust. Esimene eestikeelne ajaleht ilmus Tartus 1806. Selleks oli "Tarto maa rahwa Näddali- leht" ning toimetajateks G. A. Oldekop, J. P. ja C. A. von Roth. Kajastati uudiseid nii kodu- kui välismaalt, kuid juba sama aasta lõpus leht keelustati (Laar 2005). 1821 nägi ilmavalgust uus eestikeelne ajaleht - "Marahwa Näddala-Leht" Otto Wilhelm Masingu juhtimisel. Väljaande nelja tegutsemisaasta jooksul pöörati suurt tähelepanu valgustamisele, ebausuga võitlemisele ja ümberrahvastumisele. Leht suleti lugejate vähesesuse tõttu, kuid ometi võib väita, et oli pandud alus eestikeelse
võrdtempereeritud helireaga. Eesmärgiks on saada teada, kas ühe kindla helirea mängimisel esineb süstemaatilisi kõrvalekaldeid ning kui suur on juhuslike kõrvalekallete ulatus. Töö meetodiks on katse, mille käigus salvestatakse D-duuri helirida 30 korral viiuli esituses. Helisalvestuse analüüs viiakse läbi programmiga „Praat” , uurimuslik materjal on empiiriline. Kirjanduses on peamiselt toetutud „The Science of Music Performance” toimetajateks R. Parncutt & G. E. McPherson artiklile „Intonation” ja „The Psychology of Music” toimetajaks D. Deutch artiklile „Pitch: A. Musical pitch and human hearing”. Töö tulemusena selgus, et katses osalenud viiulimängija esituse puhul olid D-duuri helirea üksikutel nootidel keskmised süstemaatilised kõrvalekalded üles mängides 3,68 senti ja alla mängides 3,08 senti. Juhuslikud kõrvalekalded esinesid üles mängides lahtistel keeltel vahemikus -2,1 kuni 9,41
ridade puhul mütsi peast ja pisargi tuleb silma. Kui Kreutzwald ja Koidula olid kirjanduslikud isiksused, siis ühiskondliku tegemise alal täitsid seda osa Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. Kreutzwald ja Koidula, kuigi vaimselt erinevad, olid omavahel head sõbrad, aga seda ei saa öelda Jannseni ja Jakobsoni kohta. Pigem vastupidi üks ei näinud teise tegemistes midagi väärtuslikku. Mõlemad pidasid oma võimsamaks relvaks sõna relva ning olid ajalehtede toimetajateks. (Perno Postimees ja Sakala). Kirjasõna kaudu püüti rahvast äratada ja kasvatada, samal ajal ka oma vaadetele poolehoidu võita. Just taolistes vaidlustes, diskussioonides ja ausas vaimses võitluses kooruski välja tõde ja rahva mitmekülgsus. Pisut hiljem toimub peaaegu samasugune vaimne võitlus Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni vahel. Mõlemad olid jällegi ajalehtede peatoimetajad (Teataja ja Postimees). Kolmandaks suurkujuks Jannseni ja
(kõige tähtsamal ametkondlikul positsioonil). 1960. a-tel oli tsensuur korraks Riikliku Kirjastuskomitee koosseisus, seejärel Ministrite Nõukogu alluvuses. Asutuse uksel vahetusid sildid, kuid enamasti kasutati sõna Glavlit (Trükiste Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus). Omavahel nimetasid selle asutuse ametnikud üksteist tsensoriteks. Lehe juures aga kutsuti seda isikut poliittoimetajaks. 1960. a-te keskpaigast nimetasid nad end ka omavahel toimetajateks. Nõukogude tsensuurile oli ainuomane eel- ja järeltsensuuri ühendamine. Jälgiti ka raadio- ja telesaateid: enne kui saade eetrisse läks, pidi tsensor selle tekstile loa andma. Tsensuuri suunas NLKP ja sellega oli seotud julgeolek! Andmed tsensuuri organisatsioonist, iseloomust ja töömeetoditest olid salastatud. Tööeeskirjad levisid piiratult ametkondlikuks kasutamiseks. Alusdokumendid tulid Moskvast. Tsensuuritöötajatelt võeti tööle asumisel vaikimiskohustuse kohta allkiri.
Leidub töövoogusid, kus maitseparandused ei tule üldse kõne alla; levinumal juhul on nad siiski lubatud, kas soovituste või isegi käskudena. Maitseküsimuste hulka kuuluvad kõik ülal loetlemata muutuste liigid, sh kõik teksti sujuvuse, sihtkeelepärasuse, loetavuse jms-ga põhjendatavad (kui just ei viidata vastavale empiirilisele uuringule, mis on aga äärmiselt haruldane). Inimeste võimed, sh sõnaseadmisoskus on muidugi erinevad, ja toimetajateks satuvad tavaliselt üsna võimekad tõlkijad või kirjutajad. Seega pole üldse välistatud, et toimetaja maitse tõepoolest ongi parem kui kirjutaja oma. Mõlema meelerahu parandamiseks on aga oluline Toimetamise teemad 209 pidevalt meeles pidada sedasorti muutuste subjektiivsust, st asjaolu, et arvamused võivadki olla erinevad, kusjuures mõlemal on täpselt ühtemoodi õigus. Soovitused
annaabi.ee 
