ning emaslinnul 4,55,5 k g. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tumesokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. KALAKOTKAS Välitunnused Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt aitavad teda teistest kotkastest hästi eristada ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 k g, isaslinnul u 1,5 k g. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu).
Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt muudavad ta hästi äratuntavaks ka ilma optika abita. Peatutt ei ole reeglina vaatlejale nähtav. Tiibade siruulatus 145-170 cm. Kaal emalinnul kuni 2 kg, isalinnul ca 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab sarnaselt hiireviu ja tuuletallajaga paigallendu.Eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas kalast. Ilmselt on
7Kalakotkas Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile.
kuni 20 000 paari). Kõige suuremad väike-konnakotka asurkonnad on käesoleval ajal Valgevenes (31503350 paari), Lätis (20002800) ja Poolas (16601850). Suur-konnakotkaste arvukuse kohta Eestis varasematel aastatel on andmeid napilt kindlalt tõestati pesitsemine alles 1995. a. Praeguste hinnangute kohaselt elab meil 2030 paari suur-konnakotkaid. KALAKOTKAS Välitunnused Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt aitavad teda teistest kotkastest hästi eristada ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik - kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine eriti häälekas on
alla. Isegi kui kotkas üritaks oma pesa ehitada noortele mändidele, siis see pudeneb kohe esimesel aastal laiali. Ja muidugi on tore, kui laastamistööd saab asendada tehisalustega. Kalakotkast võib tihti segamini ajada suurte kajakatega. Samuti on kalakotkas kõige osavama ja kiirema lennuga oma sugulaste seas. Kirjeldus Kalakotkas on eripärase välimusega, kuid Eesti kotkastest väikseim. Alumine pool on hele, tiivanukid on tumedad, pea on kirju ja lennupilt meenutab kajaka oma. Selline kirjeldus aitab teda eristada teistest kotkastest ka ilma optikata. Tiibade siruulatus on 145-160cm. Emalind võib kaaluda kuni 2kg ja isalind umbes 1,5kg. Saagi jälgimiseks kasutab ta paigallendu, mis on sarnane hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga. Häälitsuseks on tal kõrgetooniline kiuksumine, mida sageli kasutab pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Eranditult toitub kaladest
2 Sissejuhatus Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksem kotkas. Tema tiibade siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Ta on küllalt heleda põhivärvusega lind. Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile.
Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja otsusekindlus kadusid. Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus! Heldeke, et lind vöib nii juhm olla! Vajasin vaid vaiksemaid tiibu, oleksin pidanud kokku tõmbama suurema osa kandepinnast ja aina sumama vigursööstudes. Lõigatud tiivad hakkavad lõikama! Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta, tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku, viskus ta vertikaalselt sügavikku. Õhuvool kõmas kui äikesemürin ta kõrvus, - seitsekümmend miili ... üheksakümmend ... sada kakskümmend ... kiirus aina kasvas. Ent isegi kiiruse kahekordistudes polnud surve tiivaotstele niigi tugev kui varemalt tühise seitsmekümnemiilise puhul. Ta pilutas silmi vastu tuuleseina ja juubeldas. Sada nelikümmend tunnis! Ja keha kuuletus täielikult.
Lõuna-Eestis on puuk see, kes varandusi toob. Põhja- ja Lääne-Eestis ka tulihänd. Järvamaal pisuhänd. Saartel ja läänes vedaja. See on jällegi inimeste poolt tehtud olend mingitest esemetest: pilpad, vihad, halud. Saab endale hinge sisse. Puugi valmistamiseks tuleb kolmel neljapäeva õhtul võtta kirju lehma küljest kolme värvi karvu. Neljapäeva õhtul tuleb minna ahju peale ja hakata pihkude vahel veeretama karvatuusti. „Silmad tulid pääle, elu tuli külge, tekkisid tiivanukid“. Kui inimene on endale puugi teinud, siis peab teda hästi toitma. Kui puuk jääb hooletusse, siis tabab talu õnnetus. Puugirohketeks aladeks on olnud Setomaa ning Hardla kihelkond. Setu traditsioonis on kirjeldusi ka passiivses seisukorras puugi kohta, kus puuk lihtsalt kükitab enda koha peal. Kui varavedaja lendab, siis on võimalik ka teda alla lasta ning seega saada endale selle varanduse, mida puuk tassib. (lõigata pastlapaelad katki,
annaabi.ee 
