Pääsusaba Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega. Minu lemmik liblikaliik on Pääsusaba. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi.Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Pääsusabal on 37 alamliiki. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 8– 10 cm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee - ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Pääsusaba on üks kolmest Eestis elutsevast ratsulibliklaste liigist puriliblika ja mustlaik-apollo kõrval.
Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes. Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada, vaid vastupidi, ilusa liblika abil mütoloogilist kangelast tunnustada. Tunnused: Kergesti äratuntavad, suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel iseloomulikud kannused, "sabad," mis on liblikale ka nime andnud, ja punased täpid. Röövikud helerohelised, mustade vöötide ja punakas-oranzide täppidega. Mõõtmed: Eesti suurim päevaliblikas, tiibade siruulatus 65-95 mm. Emased on isastest suuremad. Röövikud kasvavad 50 mm pikkuseks. Elupaik ja levik: Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera
Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must- kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti jatõuseb tihti kõrgele. Koiliblikas Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega tillukesed liblikad
(Vikipeedia 2015) Kõige tavalisemalt kohatud parmuliigid Eestis saab jagada kolme rühma meelespidamimseks välimuse järgi. Kõige enam liike (perekonnad Tabanus, Atylotus, Hybomitra), nii väiksed kui suured, kuuluvad tüüpi kelle tiivad on läbipaistvad ning nende silmad on vöödilised. Perekonnal Chrysops jääb kehapikkus umbes sentimeetri piiridesse ning iseloomulikuks tunnuseks on neil tumedate laikudega tiivad. Silmad on sellel perekonnal täpilised, kirjud. Halle, marmorja tiivamustriga kolme parmu liiki perekonnast Haematopota tuntakse sõgelastena, kuna võivad rünnata soojadel öödel terve öö läbi. Lisaks on veel harva nähtav ning mesilast meenutav liik Heptatoma pellucens, kes on Eestis väga harva inimese läheduses. (Luig 2006) (Vikipeedia 2013) Eluviis Parmud tegutsevad vaid päeval, öösel poevad nad peitu ning nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel.
Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, ,,sabad", mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile öölastele iseloomulik
Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. 6 Pääsusaba Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, ,,sabad", mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele. Mustlaik-kidaöölane Eestiibade värvus on pruun
tõmbamiseks ja loodushariduslike asutuste vahelise hea koostöö tulemusena eksponeeritakse 18.01. - 10.02. Tallinna Botaanikaaias liblikaid, kes on kogutud 5 mandrilt Euraasiast, Aafrikast, Austraaliast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast. Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Näitusel on üle 600 väga erineva suuruse ja tiivamustriga liblika, kes kõik on pärit Eesti Loodusmuuseumi kogudest. Liblikateemalised postmargid on aga TTÜ emeriitprofessori ja harrastusentomoloogi Kuulo Vimmsaare kogust. K. Vimmsaare markide väljapanekuid on mitmel filateelianäitusel hinnatud ka medalivääriliseks. Näitusel botaanikaaias saame teada, et mõni liblikas käitub nagu rändlind, kes lendab talvituma lõuna poole. Seal selgub, millised liblikad ja miks nad jäljendavad teisi liblikaid või hoopis puulehti
Päevaliblikad. Rühm liblikate sugukondi, kuhu kuuluvatel liblikatel on tipust jämenenud tundlad, laiad kirjud tiivad mis asetatakse puhkeolekus seljale vastamisi kokku. Eestis suurim päevaliblikas on pääsusaba, looduskaitse all on mustlaik-apollo. Palju kahjureid, tuntumad nendest on suur-kapsaliblikas, naeriliblikas. Eestis tavalised liigid on väike-koerliblikas, päevapaabusilm, Öölased on keskmise suurusega või suured (paelöölased), omapärase tiivamustriga, peamiselt öösel tegutsevad liblikad. Neil on hästi arenenud imilont. Röövikud toituvad mullas taimejuurtest või maapealsetest taimeosadest. Nende hulgas on palju taimekahjureid. Vaksiklased on saleda keha ja suurte laiade tiibadega peamiselt ööliblikad. Nende röövikutel on tavaliselt ainult kaks paari ebajalgu, seetõttu liiguvad edasi vaksates. 63. Eestis umbes 4500 liiki. Kahetiivalised on mõõtmetelt enamasti väikesed (1-50 mm), väga mitmesuguse kuju ja värvusega putukad
annaabi.ee 
