laikudega seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Eluviis-ja paik Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga. Sageli veekogudes suurte segagruppidena koos veekonnaga. Tiigikonnad tulevad talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Peamiselt leidub tiigikonna erinevates veekogudes ja nende kallastel. Armastab päiksepaistelisi veekogusid ja peamiselt päevaaktiivne loom. Paljunemine Tiigikonnad alustavad kevadel sigimist, kui vee temperatuur on umbes 16 °C. Sigimisperiood, millega kaasneb ka konnakontsert, võib kesta pool suve. Valjema krooksumise tarvis tulevad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isastele tiigikonnadele kasvavad sigimisperioodil eesjalgade esimesele varbale
lessonae) ja veekonn - kahe eelmise fertiilne hübriid(Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Välimuselt on kõik kolm konnaliiki ülimalt sarnased, suisa nii sarnased, et asjatundmatu inimene liigitaks need kolm üheks ja samaks liigiks. Kolme konnaliigi uurimisel, kasutades kolloidosakeste uurimist elektriväljas on avastatud, et kaks vanemliiki on geneetiliselt siiski erinevad ning ühtlasi tõestas mikroelektroforees, et veekonna puhul on tegemist tiigikonna ja järvekonna hübriidiga. Jääaja jooksu arenesl tiigikonna ja järvekonna ühisest eellasest kaks eraldiseisvat liiki, mis olid siiski geneetiliselt piisavalt sarnased fertiilse hübriidi loomiseks. Veekonnade omavahel sigimisel saadud järglased on paraku tihti moondunud, seega ei ole olemas puhast veekonnade populatsiooni. Noormaalse välimusega veekonna saab tavaliselt emase veekonna paaritamisel ühe vanemliigi järvekonna või tiigikonna isasega.
põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus (4). Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Joonis 2. Rohukonna levila Tiigikonn- Tiigikonn on Lõuna-Eestis tavaline liik, Põhja-Eestis on ta haruldane ja saartel puudub (4). Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600m, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel. Tiigikonna levilat näeme joonisel 3. Tiigikonnad elavad järvedes, tiikides, soodes ja rabades, kus on veetaimestikku. Lehtmetsades võib ta elada ka veekogudest kaugel. Ta eelistab veekogusid, mille pH on 5,87,4. Tiigikonn tuleb talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust. Selgus, et alla 1 aasta vanad olid konnadest 37,8%, 1-aastased 13,4%, 2-aastased 23,9%, 3-aastased 18,2%, 4- aastased 5,7% ning vanemad 1%
roheline, muster varieeruv. Elupaikadeks on väikesed veekogud, tiigid, väikejärved ja karjäärid. On soojalembelised ehk on aktiivsed päeval. Kudupallid on vee all taimedel. Toituvad ka maismaal. Talvituvad veekogu põhjas või maismaal. o Järvekonn – kasvab kuni 15 cm, toodi Eestisse 1925ndal aastal. Viimasel ajal ainult leitud Tartust. o Tiigikonn – kuni 8 cm o Veekonn – hübriidliik, mis tekib järve – ja tiigikonna ristumisel. Kuni 12 cm. Elab meil segapopulatioonides koos tiigikonnaga. Sugukondlased: kärnkonlased Peamiselt maismaal, vaid kudemise ajal vees. Kudu on nöörina. Liigid: harilik kärnkonn, juttselg-kärnkonn ehk kõre, rohe-kärnkonn. o Harilik kärnkonn – kuni 15 cm pikad, Euroopa suurim. Krobeline nahk, halvamaitseline nahaeritis ja silmataguste paratoidnäärmete eritis kaitsevad kiskjate vastu. Hääl on lühike ja vaikne krooksumine
..3000 muna). Vees, mille temperatuur on alla 16 °C, kudu ei arene. Veekonna kulleste areng on pikk ning võib kesta üle 4 kuu, lõpuks saavutavad kullesed hiiglaslikud mõõtmed - kuni 10 cm. Arengu pika kestvuse tõttu ei jõua moone mõnikord toimuda ning kullesed võivad ka talvituda, kuid tavaliselt see nii ei ole ning suve lõpuks on noored konnad 30...32 mm pikkused. Suguküpsuse saavutavad nad 3. (4. - 5.) eluaastal. Veekonn on kahe teise rohelise konna - järve- ja tiigikonna - hübriid ning seetõttu on ta ka suuruselt nende vahepealne - kehapikkus on 9...11 cm. Veekonn elutseb meil ainult Lõuna- ja Edela-Eestis ning üksikutes kohtades ka põhja pool. On täheldatud, et ta võib teistest rohelistest konnadest enam hõivata uusi ja inimtekkelisi veekogusid. Veekonn on looduskaitse all. Tiigikonn Tiigikonn on väike, kuni 7,5 cm pikkune loomake. Isased on pisut väiksemad kui emased. Välimuselt sarnaneb ta veekonnale - on erkroheline või lausa kollane,
sarnanedes kord ühele, kord teisele vanemliigile (tiigi- ja järvekonnale). Täpsemaks määramiseks peaks kasutama keha ja jalgade pikkuse suhtarve. Rohelistele konnadele on iseloomulik veeline eluviis. Isastel on välised kõlapõied. Koevad hilisemal ajal (mai lõpp-juuni), häälitsevad valjult. Värvus varieerub – rohekad, pruunikad, võivad esineda triibud, laigud ja täpid. Tiigikonna isastel esineb pulmarüü, nad muutuvad laimiroheliseks. Roheliste konnade kudu on klombikujuline, kullestel on silmade ümbruses heledad laigud - ´ prillid´. Eesti roomajate liiginimekiri: Arusisalik (Lacerta/Zootoca vivipara) Kivisisalik (Lacerta agilis) Vaskuss (Anguis fragilis) Nastik (Natrix natrix) Rästik (Vipera berus) Sisalikud Eestis leidub kolme liiki sisalikke. Nendest vaskuss on jalutu ning ülejäänud kaks liiki jalgadega sisalikud
sigima, vaid ootavad kuni vesi on soojenenud umbes 16 ?C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega
imetajaid, nagu mügrit, ondatrat, kobrast, saarmast. Võrtsjärve kalastik koosneb 35 liigist. Arvukaimad kalaliigid järves on haug, angerjas, latikas ja koha. Linde on Võrtsjärvel nähtud rohkem kui 200 liigist, millest ligi 140 on haudelinnud. Viimastest omakorda 56 pesitseb vahetult järvel. Liigirikkaimad seltsid on kurvitsalised, värvulised ja hanelised. Kahepaiksetest on Võrtsjärves kohatud kuut liiki: tähnikvesilikku, kärnkonna, rohukonna, rabakonna, veekonna ja tiigikonna. Kogu Võrtsjärve keskmine kalasaak on üle 400 tonni aastas, millest hea toidukala osakaal moodustab ca 60-70%. 6 Võrtsjärve kaldad on enamasti madalad - lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Idakallas on aga suhteliselt kõrge. Võrtsjärve taimestik koosneb umbes 600 taksonist. Suurtaimi on üle 100 liigi. Kõige tavalisem on tähk-vesikuusk. Sellele järgnevad harilik pilliroog, järvkaisel, kollane vesikupp ja kaelus-penikeel
osaliselt kirjud. Tagajala pöiaköbruke Rohukonn väike. Tiigikonn Päriskonnalised Isased laulavad sellel ajal valjult ja Selg roheline või pruun Peamiselt leidub loomi on veekogus sageli väga tumepruunide või mustade täppide ja tiigikonna erinevates tihedalt laikudega. Võib esineda erkroheline veekogudes ja nende seljatriip. Isased võivad sigimisajal kallastel. Armastab olla üleni heledad kollakasrohelised. päiksepaistelisi
Eestis leidub vaid üksikutes kohtades, saartel puudub täiesti. · Arvukus Arvukuse kohta andmed puuduvad. · Elupaik ja -viis Talvituvad maismaal, enda kaevatud urus. · Toitumine Toitu püüab peamiselt maismaal. Toituvad peamiselt putukatest - mardikatest ja kahetiivalistest. Tiigikonn Rana lessonae Camerano · Sigimine Täpsed andmed puuduvad, kuid üldjoontes on sigimine ja areng tiigikonnal ja veekonnal sarnased. · Areng Andmed tiigikonna arengu kohta on lünklikud, üldiselt sarnaneb see veekonna arengule. · Koht ökosüsteemis Kullestest toituvad nastikud, kured, pardid, kajakad; täiskasvanud loomadele on vaenlasteks konnakotkad, rebased, saarmad, kured, kaladest säga ja koha. · Ohustatus ja kaitse Ohustab sobivate elupaikade vähenemine või nende reostumine inimtegevuse tõttu. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Järvekonn Rana ridibunda Pallas
annaabi.ee 
