intensiivsuse ja mõju tõttu. Bergmani teeb kuulsaks see, et tema määratles tõsise kino ja filmikunsti. Tänu temale tuli uus põlvkond tõsiseid filmikriitikuid. Domineeriv, võimutsev, autoriteetne hääl Bergmani filmides oli tema väljendus oma isiksuse kohta. Ta võitis 3 Akadeemia auhinda Kolm korda oli nomineeritud Parima Rezissööri Oscarile ning 5 korda oli nomineeritud parima stsenaariumi autori Oscarile. Akadeemia kinkis talle veel Irving G. Thalberg auhinna ta on ainus võõrkeelse filmi tegija, kes selle saanud on. 1960dal aastal pääses ta ajakirja TIME kaanele, esimese võõrkeelse filmitegijana pärast Leni Riefenstahl'i 1936. aastal. On öeldud, et Filmid on kirjandus, Film on kunst ja Bergman oli kino Shakespeare. Ta produtseeris elu jooksul üle 70 filmi. Tema firmamärgid: Nägude lähivõtted Kellade lähivõtted Varjude dünaamiline kasutamine
Genfis visandas ta klaveripalade tsükli "Rännakuaastad" esimese vihiku esimese variandi. Ja kui aasta hiljem Liszt taas Pariisis esines, märkasid kõik, missuguseid suuri edusamme oli ta teinud. See oli Paganini eeskuju ja suure töö vili. Eriti selgelt ilmnes Liszti pianistlik suurus 1837. aastal, kui Pariisi ilmus tuntud Viini virtuoos, daamide lemmik ja salongide lõvi Sigismund Thalberg. Kuigi Thalberg oli võrdne Lisztiga tehniliselt, ei küündinud ta viimase tasemele sisuliselt. 1837. aasta sügisel saabus Liszt Itaaliasse. Vaimustusest Itaalia klassikalise kunsti vastu sündisid aga klaveripalad, millest hiljem sai tsükli "Rännakuaastad" teine vihik. Siia kuuluvad Rafaeli maali järel loodud "Kihlus"; Michelangelo skulptuuri aineline "Mõtiskleja"; kolm Petrarca sonetti, sonaat-fantaasia "Pärast Dante lugemist" jt. Lisaks
jalutuskäigud maalilistesse mägipaikadesse. Genfis visandas ta klaveripalade tsükli "Rännakuaastad" esimese vihiku esimese variandi. Ja kui aasta hiljem Liszt taas Pariisis esines, märkasid kõik, missuguseid suuri edusamme oli ta teinud. See oli Paganini eeskuju ja suure töö vili. Eriti selgelt ilmnes Liszti pianistlik suurus 1837. aastal, kui Pariisi ilmus tuntud Viini virtuoos, daamide lemmik ja salongide lõvi Sigismund Thalberg. Kuigi Thalberg oli võrdne Lisztiga tehniliselt, ei küündinud ta viimase tasemele sisuliselt. 1837. aasta sügisel saabus Liszt Itaaliasse. Vaimustusest Itaalia klassikalise kunsti vastu sündisid aga klaveripalad, millest hiljem sai tsükli "Rännakuaastad" teine vihik. Siia kuuluvad Rafaeli maali järel loodud "Kihlus"; Michelangelo skulptuuri aineline "Mõtiskleja"; kolm Petrarca sonetti, sonaat-fantaasia "Pärast Dante lugemist" jt. Lisaks sellele sai Liszt Itaaliast idee sümfoonia "Dante" loomiseks
Warner Bros. hakkas tegema gangsterifilme, milles mängisid näiteks James Cagney, George Raft, Bette Davis jt. Warneri muusikalid olid julgemad kui teiste stuudiote omad sisaldades fantastilisi koreograafilisi etteasteid, mis olid filmi ajaloos erakordsed. Kui Warneri stuudiot võib kokkuleppeliselt pidada töölisklassiks, siis terava kontrastina temale on MGM keskklass oma möirgava lõvi logoga. MGM-i juhtis Louis Mayer ja oma enneaegse surmani töötas seal ka Irwin Thalberg, kes tegi pillava eelarvega ,,ilusaid filme ilusatele inimestele". MGM arendas välja vormi idealistlike rahvalike filmide tootmiseks ning tõi linale ka prestiizeid romantilisi ekraaniklassikuid. Kui MGM vahendas keskklassi väärtusi, siis Paramountil olid lausa aristokraatlikud pretensioonid. Adolf Zukori juhitud firmal olid lepingud näiteks Marlene Dietrichi, Gary Gooperi ja Claudette Colbert´iga. 1931. aastal muudeti tootmiskoodeksit tunduvalt rangemaks ja stsenaariumite
olid eestlased. Teismelisena reisis Korjus Nõukogude Liidu piires Dumka Koori rivistuses. 1927. aastal, kui koor esines Leningradis, jõudis Korjus üle piiri Eestisse, kus ta kohtus oma isaga ning jäigi isa juurde elama. 1929. aastal abiellus ta füüsiku Kuno Foelschiga. Oma lauljakarjääri jätkas ta sopranina Saksamaal, kuni sai 1933. aastal töökoha Berliini riigiooperis. Tema edukad esinemised ka väljaspool Saksamaad tõid talle hüüdnime "Berliini ööbik". Filmiprodutsent Irving Thalberg, kuuldes Korjuse häält, sõlmis lauljatariga kümneaastase filmilepingu ning Korjus reisis Ameerikasse, Hollywoodi. Tema esimene film Hollywoodis oli "Suur valss" (1938). Korjuse tähtosa pidi olema filmis "Sandor Rozsa" (1940), kuid autoõnnetuses sai tema jalg vigastada ja ta vajas pikaajalist taastumisperioodi, film katkestati. Aastatel 19411944 elas ta Mehhikos, kus tegi kaasa hispaaniakeelses filmis "Impeeriumi rüütel" (1942). 1944. aastal naasis ta USA-sse, kus andis
ehitati itaallaste poolt. Peterhofi loss. Bartolomeo Rastrelli tõmbenumbriks oli barokk ja hilisbarokk. Tema kavandatud oli Talvepalee, Smolnõi klooster, Tsarskoje tselo merevaigutuba, Rundale loss. Skulporitest Falconet, kes tegi Peeter I vaskratsaniku. Ta oli rokokoolik kunstnik. Eesti Põhjasõda jagas eesti baroki kaheks. 17. Saj oli eesti rootsi all, ehituses olid esindatud kaitseehitised. Narva bastionid, Tallinna bastionid. Siin arendas bastioniarhitektuuri Erik Thalberg. Narva eeskujuks sai holland, narvas oli hollandipärane barokk, baroklik klassitsism. Pikk külg tänava poole. Kõrge sadulkatus. Narva raekoda. Kadrioru loss on kõige baroklikum maja eestis. Ehitatud peeter I tellimusel. Kavandajaks itaallane Niccolo Michetti, loss ehitati hilisbaroklikus stiilis. Barokklossid olid 3 korruselised. Esimene majapidamiseks, teine elamiseks, kolmas vatuvõttudeks. Prantsuse park. Eestis on palju mõisahooneid. Palmse mõis.
arendamisega. Tekkis terve plejaad pianiste-heliloojaid, keda praegu tunnustatakse peamiselt kui arvukate etüüdide autoreid, kuid 19. sajandi alguses olid nad kontserdilavadel juhtfiguurid, demonstreerimaks oma suurepäraseid tehnilisi oskusi. Oma ajastu suurimad virtuoosid olid Ignaz Moscheles, Johann Baptist Cramer, Carl Czerny, Johann Nepomuk Hummel, Friedrich Kalkbrenner, Heinrich (Henri) Herz, Sigismund Thalberg, Liszt, Chopin, Clara Wieck-Schumann, Tallinnas Theodor Stein. Võiks öelda, et tänu Lisztile ja Chopinile leidis klaver oma hääle, romantilise klaveristiili. (Viiul tänu Paganinile (1782-1840), klarnet tänu Weberile ja Meyerbeerile ning kuulsale klarnetivirtuoosile Bärmannile). Virtuoosi tegevuse keskpunktis 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel ei olnud teos, vaid interpreet ise -- pillimängija või laulja ning tema esinemine
annaabi.ee 
