mida suudeti harida ühe adraga. Tuli ka kolmeväljasüsteem-ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeldi ka loomapidamisega: veised, hobused, lambad, kutsed, sead, kanad. Toitu hangiti küttimisega ja kalapüügiga ja metsamesingus. Käsitööga tekkisid rauatootmiskeskused ja meistrid. Relvaseppade toodang: head relvad, hõbedaga ilustatud odaotsad, ornamenteeritud mõõgapidemed ja teramikud. Naised kandsid palju ehteid (pronks-hõbe). Aina rohkem tuli rahvusvaheline kaubandus. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Peamiselt vahetuskaubandus: hõbe, pronks, sool, relvad, riidesordid, luksuskaup. Eestlaste elamuks oli suitsutuba: väike 4-5x6 m suurune palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga. Talus paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Sumbkülad-talus
kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi kasutada nii löögi- kui ka viskerelvana. Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse juba pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini-äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Muinasajal Eestis selliseid relvi ei tehtud, küll aga valmistasid Eesti meistrid mõõkadele kaitseraudu ja pidemenuppe. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud
Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj 4 veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad pikkus juba kuni 160 v 180 cm. Üldiselt polnudki kahekäe mõõk rüütli relv vaid jalaväelase relv (kahte kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased esmalt kahekäe mõõkasid kasutama teise jalaväe üksuse piikide vastu, et lüüa piike puru ning valmistada ette võimalust ratsa rüütlite võimalikuks rünnakuks.
Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad pikkus juba kuni 160 v 180 cm. Üldiselt polnudki kahekäe mõõk rüütli relv vaid jalaväelase relv (kahte kätt kasutades poleks rüütel saanud hobust juhtidagi). Tõenäoliselt hakkasid jalaväelased esmalt kahekäe mõõkasid kasutama teise jalaväe üksuse piikide vastu, et lüüa piike puru ning valmistada ette võimalust ratsa rüütlite võimalikuks rünnakuks. Kahekäemõõgal
ka viskerelvana. Needki relvad ei rahuldanud inimest, ta täiendas neid alati. Osad hakkasaid ka hiljem kasutama sellist tehnikat, et lihvisid oma kirve liiva ja vee abil siledaks ja õige vahedaks. Et vars püsiks paremini otsas, hõõruti kirve sisse auk. Seda tehti loomakondi, liiva ja vee abil. Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini- äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine
Mõõku võib pidada ka inimestevahelise suhtluse vahendid. Mõõga kinkimine muudab inimestevahelisi suhteid. Suhete muutumine võib käia ka näiteks nii, kui kellegi lähisugulane tapeti mõõga läbi, siis pidi tapjale selle eest ka mõõga läbi kätte maksma. Haavad, mida saadi mõõgaga, olid eriliselt austatud haavad. Need olid tunduvalt kõrgemalt hinnatud, kui oda läbi saadud haavad. Kõige õilsam surm oli mõõga läbi, kõige jälestusväärsem, kui surid voodis. Mõõkade teramikud valmistati tõenäoliselt Reini-äärsetes piirkondades ning mõõga käepide ning kaunistused lisati juurde Skandinaavias, kuid sellegipoolest ei ole välistatud, et ka Skandinaavias valmistati mingil määra mõõgateramikke. Viikingiajal toimusid mõõkades ka teatud muutused. Mõõgad muutusid mõnevõrra pikemaks ning kaitserauad muutusid pikemaks. Mõõganupud muutusid umbes 13. sajandil kettakujulisteks, varem olid nad olnud pigem nupukujulised.
väiksemaid kive, kogu kuhjatis kaeti veel mullaga - saadi kõrge küngas. Maahaudades surnud küljeli, pea lõuna poole, jalad põhja, nägu itta. Kultuuri hilisel järgul ehitati eriti tähtsatele tahutud tammepuust hauakambrid. Puithoone peale kuhjati kive, nende peale mulda. Kontaktid võrdlemisi laiad: Unetice esemeid leitud Itaaliast, Austriast; kaubasidemed ka Kreekaga. Kaubanduses vankrid. Unetice kultuurist rohkesti peitleide, neis palju pronksesemeid: pistodade teramikud, käe- ja jalavõrud, metallspiraalid, kirved, arvukad pronksitükikesed. Neid võisid matta vahendajad. V palju rikkalikke pronksesemete peitleide Halle/Saale piirkonnast. Seostatud soolatootmisega piirkonnas (soola eest maksti pronksesemetega). Ka sama piirkonna haudades on väga palju pronksist panuseid. Ka kuldesemed. Pronkskirveste standardvormid ja pronksitükikesed võisid olla kasutusel raha asendajana kaubanduses ja vahetuses.
annaabi.ee 
