Sealsed leiud ja Rooma ehitiste põhjalik uurimine aitasid itaallasel G. B. Piranesil luua mitmeid vaselõikesarju antiikarhitektuurist. 1753 avaldas prantslane Marc-Antoine Laugier "Essai sur l'architecture", milles ta esitas klassikalise arhitektuuri tekkimise põhjused. Kõik see kokku sai omakorda ajendiks antiikkunsti käsitleva kirjanduse tekkele. Inglise arheoloogid James Stuart ja Nicolas Revett kasutasid reisikirjelduse vormi ("Ateena muistised", 1762), sakslase Johann Winckelmanni teoreetilisem käsitlus avas lähtekohad Kreeka ja Rooma kunsti mõistmisele ("Antiikkunsti ajalugu", 1764), Samuti pidid mingil moel lahenema ühiskonnaelus tekkinud vastuolud. 18. sajandil oli tähtsaimaks vaimseks liikumiseks valgustus. Selle aluseks oli uus inimesekäsitlus, mille järgi inimese peamine vara on tema mõistus. Valgustajad tahtsid muuta ka elukorraldust, kus seni omas väga suurt rolli kirik. Nad rõhutasid ilmaliku hariduse ja teaduse tähtsust.
Filosoofilised: "Metafüüsika", "Eetika", "Poliitika" Pärast Aristotelese surma jäid tema tööd u. 200 aastaks kadunuks, kuid õnneks need hiljem leiti Kreetalt. U. 500 a. p.Kr. tõlkis Boethius Aristotelese tööd ladina keelde. Kolm teaduste rühma: Teoreetilised: filosoofia, matemaatika, füüsika. Praktilised: eetika ja poliitika. Loomingulised ehk poieetilised: kunst, käsitööharud. Teadused moodustavad hierarhia, mida teoreetilisem, seda kõrgem. Mida rakenduslikum, seda vähemväärtuslikum. Arustotelest nimetatakse loogika isaks. "Aristotelese loogika" tuleneb sellest. Loogika on kõigi teaduste paratamatu tööriist ja eeldus(organon). Kategooriad: 1)substants, 2)kvaliteet, 3) relatsioon, 4) ajapunk, 5) koht, 6) habitus, jne. Metafüüsika Kõige väärstuslikum teadustes on "esimene filosoofia", mis uurib olemise lähteprintsiipe ja algpõhjusi. "metafüüsika" = Ta meta ta physika - See mis järgneb füüsikale
2 ANTROPOLOOGIA AJALUGU Praegune kuju anti antropoloogiale 20. sajandil. Antropoloogia ajaloo selgitamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi. Neutraalne ajalugu antropoloogia kohta puudub. ÜRGANTROPOLOOGIA Antropoloogia ajalugu algab Antiik-Kreekas. Näiteks kirjeldas Herodotos 5. sajandil eKr kirjelduse Ida- ja Põhja-Kreeka poolsaare barbarite kohta, võrreldes nende käitumist ja uskumusi Ateenaga. Sellel ajal hakkas antropoloogia eristuma filosoofiast, kuna filosoofia on rohkem teoreetilisem, aga antropoloogia empiirilisem. Euroopa koolkondades tekkis huvi kultuurivariatsioonide vastu renessansiajal. 16. sajandil Michel de Montaigne, 17. sajandil Thomas Hobbes, 18. sajandil Giambattista Vico, olid Euroopa esimesed mõtlejad, kes püüdsid uurida seda, mida antropoloogia. 18. sajandil arenesid moraalsed filosoofiad ja sotsiaalsed teooriad (David Hume, Adam Smith). Samuti aitasid antropoloogia arengule kaasa mitmed 18
· Kolm teaduste rühma: · Füüsika · Teoreetilised: filosoofia, matemaatika, füüsika. · On võimalik eristada nelja liikumist: · Praktilised: eetika ja poliitika. · Suurenemine vähenemine · Loomingulised ehk poieetilised: kunst, käsitööharud. · Kvalitatiivne muutumine (muundumine) · Teadused moodustavad hierarhia, mida teoreetilisem · Tekkimine ja hävimine seda kõrgem, mida rakenduslikum seda · Ruumiline ümberpaiknemine vähemväärtuslikum. · Esimesed 3 taanduvad viimasele. 1
Teaduslikud tööd: "Füüsikast", "Taevast", "Kasvamisest ja mandumisest", "Looduslugu", "Hingest". Esteetilised teosed: "Retoorika", "Poeetika". Filosoofilised teosed: "Metafüüsika", "Eetika", "Poliitika" ("Eetika" osa). Jagab oma teosed 3 rühma: 1)teoreetilised - filosoofia, matemaatika, füüsika (tegelevad asjadega, nagu nad on); 2)praktilised - eetika, poliitika; 3)loomingulised - kunst, käsitööharud. Kõige täiuslikum on filosoofia, sest on kõige teoreetilisem. Filosoofia on kõigi teaduste ema. Aristotelest peetakse "loogika isaks". Eristab 10 kategooriat: 1)substants - mis on millegi all; 2)kvaliteet; 3)relatsioon - suhe; 4)ajapunkt - millal miski toimub; 5)koht - kus toimub; 6)habitus - välislaad, kehaehituse tüüp; 7)olukord - asend; 8)tegu - mis toimub; 9)kannatus - miks kannatavad; 10)tõeliselt olev. Metafüüsika - esimene filosoofia, mis uurib olemise lähteprintsiipe ja olemise algpõhjuseid
pelgast ajaviitest ja meelelahutusest. Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi, mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi. Sealtpeale peab ta toetuma üksnes enda tundlikkusele, taibule ja tarkusvõimele. (Refereeris Maarja Põld) 20. Eliot "Traditsioon ja individuaalne talent" “Traditsioon ja individuaalne talent”(1919), E kõige teoreetilisem ja antologiseerituim artikkel. Elioti kui kriitiku ja teoreetiku vaateid uurides tuleb alati arvestada, et need on ühtaegu poeedi omad, neis on püüdu sõnastada omaenese loomingulist kogemust. Eliot alustab sõna ‘traditsioonilise’ tavatähenduse üle mõtisklemisest. Teose v autori kohta öelduna sisaldab see negatiivset hinnangut, sest au sees on ju hoopis originaalsus, uudsus; kiites rõhutatakse neid autori külgi, mis kõige vähem teistega
mõiste "haigus"). Igale ebameeldivale fenomenile on ette nähtud vastu- või tõrjetegevus, kuid otseses mõttes ravimisega pole veel siiski tegemist. Aja jooksul süveneb komme haiguse põhjustele jälile jõuda eesmärk iseenesest loogiline: kui ei tea põhjust, pole ka tagajärgedega võimalik tegeleda, ravi läbi viia. Lisaks toob haigustekitaja nime/olemuse vms teadasaamine võimu tema üle / kaotab tema kaitsemaagia. Vajadusel haiguse põhjust seletada on ka teoreetilisem alus: 22 1. Ajaloolisest perspektiivist on tegemist traditsioonilise ravimise ideoloogilise sisuga; 2. Individuaalsest perspektiivist tuleb teadmist haiguse tekitaja kohta näha kui psühhoteraapilist vahendit; 3. Sotsiaalpsühholoogilises perspektiivis defineeritakse põhjuse kaudu nii haige, kui ravija, aga ka kogukonna roll laiemalt, antud haiguse tekkes ja ravis. Haiguspõhjuste klassifitseerimine: · Tabu rikkumine;
annaabi.ee 
