com© 2004 By Default! A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! Slide 5 Slide 6 Teodeontoloogia Deontoloogia vormid Kõik elusituatsioonid on kordumatud ja ei Teodeontoloogia ehk partikularism: sarnane üksteisega. Seetõttu ei ole võimalik kehtestada reegleid.
Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe. Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed. Kohuse-eetikas eeldatakse, et tegu on hea, kui see on kooskõlas normiga ning ei ole paratamatus seoses teo tagajärjega. Siin tehakse panus käitumise subjekti enda omadustele ja võimetele. Iga tegu on moraalses mõttes unikaalne ja mingite üldiste põhimõtete rakendamine on küsitav. Inimene peab ise selgusele jõudma, mis on õige, mis mitte. Teodeontoloogia alavormiks on intuitsionism, mille kohaselt on otsustajaks intuitsioon või südametunnistus. Teodeontoloogilsed teooriad näevad iga tegu kui unikaalset eetilist olukorda ja usuvad, et meie ise peame igas olukorras otsustama, mis on õige ja väär, lähtudes oma südametunnistusest. · Siinkohal aga kohe esimene asi oleks see, et kõik inimesed on ju erinevad, seega ka moraalinormid ja südametunnistused on erinevad. Kõiki ei saa üheselt võtta.
Reegliutilitarism ütleb: tegu on moraalselt õige siis, kui ta lähtub reeglist (reeglite kogumist), mille järgimine toob ühiskonnale suuremat kasu. · Kohuse-eetika ehk deontoloogiline eetika (kr deon - peaks). Hea ja halb asuvad väljaspool teooriaid. Arutletakse kuidas on õige, kuidas peab. Kohuse-eetika pooldaja jaoks on tõerääkimine õige ka siis, kui see põhjustab valu või kannatust. Valetamine on alati vale. Teodeontoloogia ehk partikularism: Konkreetsed teod on kas iseenesest õiged meie valiku/otsuse alusel (detsisionism) või siis ütleb meie südametunnistus/intuitsioon meile ette, milline tegu on õige (intuitsionism). Reeglideontoloogia ehk generalism: Õige tegu on see, mis vastab universaalsele (kõigile sarnastes oludes kehtivale) reeglile. Immanuel Kant (1724-1804) (põhimõtete järgi elamine, sisemine headus)
negatiivne (vähendab kannatusi) ; preferents (indiviidi eelistuste) V Kohuse-eetika ehk deontoloogiline 1)Kohuse-eetika omistab sisemise väärtuse tegudele endile, mitte nende tagajärgedele. Kohuse-eetika pooldaja jaoks on tõerääkimine õige ka siis, kui see põhjustab valu või kannatust. Valetamine on alati vale. 2)Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse teatud motiivist  kohusetundest  ajendatuna. 3)Tähtsad pole mitte teo tagajärjed, vaid hea tahe. Deontoloogia vormid on: Teodeontoloogia- kõik elusituatsioonid on kordumatud, seetõttu ei ole võimalik kehtestada kindlaid reegleid. Reeglideontoloogia- Õige tegu on see, mis vastab universaalsele (kõigile sarnastes oludes kehtivale) reeglile. *Reegliintuitsionism  intuitsioon avastab kas ühe reegli (absolutism) või mitu (objektivism). *Reegliratsionalism  ratsionaalse arutluse abil leitakse kas üks reegel (absolutism) või mitu (objektivism). Absolutism- igale moraaliprobleemile on ainult üks õige vastus
kannatust. Valetamine on alati vale. · Deontoloogiline eetika vastandub teleoloogilisele eetikale, mille järgi on moraalse teo õigsuse kriteeriumiks teo tagajärg. Kohuse-eetika järgi · Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse teatud motiivist  kohusetundest  ajendatuna. · Tähtsad pole mitte teo tagajärjed, vaid hea tahe. · Moraalireeglid on kõigile ühtmoodi kohustuslikud, nad kehtivad universaalselt. Deontoloogia vormid · Teodeontoloogia ehk partikularism: intuitsionism  detsisionism (Detsisionismi üheks näiteks on eksistentsialism) · Reeglideontoloogia ehk generalism: ratsionalism - intuitsionism objektivism  absolutism Teodeontoloogia Kõik elusituatsioonid on kordumatud ja ei sarnane üksteisega. Seetõttu ei ole võimalik kehtestada reegleid. Pigem tuleb reeglid üldistada konkreetsete probleemide lahenduste järgi, kui püüda konkreetset olukorda lahendada reegli järgi
Negatiivne utilitarism  kuivõrd teguviis vähendab kannatusi Utilitaristi tegevusjuhiseks on, et tuleks maksimeerida oodatavaid tagajärgi (mitte tegelikke tagajärgi). Tuleb teha selline tegu, millised tagajärjed on tõenäoliselt parimad. (Nt Hitleri vanaema) Kohuse-eetika ehk deontoloogiline eetika: Omistab sisemise väärtuse tegudele endile, mitte tagajärjele. Moraalselt hea tegu viiakse läbi kohusetundest ajendatuna. Tagajärjed pole tähtsad! Teodeontoloogia: Kõik elusituatsioonid on kordumatud ja ei sarnane üksteisega. Seetõttu ei ole võimalik kehtestada reegleid. Intuitsioon on nagu sisemine taju, mis annab hoobilt õige vastuse. Detsisionism: võib-olla moraalis ei olegi üheselt kehtivaid tõdesid? Immanuel Kant: Olulised pole mitte arvamused ja tulemused, vaid sisemine headus  Hea Tahe. Kant eristab 2 sorti imperatiivi: Hüpoteetiline imperatiiv (Hüpoteetilised imperatiivid ei ole moraali-imperatiivid, need ei kehti kõigile
· omistab sisemise väärtuse tegudele endile, mitte nende tagajärgedele. · Tõerääkimine on õige ka siis, kui see põhjustab valu v kannatust. Valetamine on alati vale. · Vastandub teleoloogilisele e tagajärje eetikale · Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse kohusetundest ajendatuna · Tähtsad pole mitte teo tagajärjed, vaid hea tahe. · Moraalireeglid on kõigile ühtmoodi kohustuslikud, nad kehtivad universaalselt. Deontoloogia jaguneb: · Teodeontoloogia e partikularism: o Kõik elusituatsioonid on kordumatud ja ei sarnane üksteisega. St ei ole võimalik kehtestada reegleid o Konkreetsed teod on kas iseenesest õiged meie otsuse alusel v siis ütleb meie südametunnistus/intuitsioon, milline tegu on õige. · Reeglideontoloogia e generalism: o Õige tegu on see, mis vastab universaalsele reeglile o Reegliintuitsionism  intuitsioon avastab kas ühe reegli v mitu
annaabi.ee 
