pärit põhižanrid: lüürika, või arenev sündmus eepika Autor, tekst ja lugeja (proosa), kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende dramaatika fookused ja rõhuasetused. Analüüsikese võib olla nii autor, teos, lugeja kui kontekst. 3 Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). 4 Autorikesksed lähenemised (milliseid autori elu aspekte peetakse kirjandusteoste tõlgendamisel oluliseks). 5 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus
o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad Materiaalsus (väljaanded, toimetamisprotsess= Keel, stiil ja struktuur Harud o Filoloogia o Retoorika ja stilistika o Strukturalism, vene formalism o Uuskriitika o dekonstruktsioon
Samuti on ennast hoopis enam eesti kirjandusliku kontekstiga sidunud semiootika (Peeter Torop, Rein Veidemann, kohasemiootika, intertekstuaalsuse analüüsid jne). Lisaks on oluline muutus selles, et varasemast enam ja järjekindlamalt on hakatud looma amaenda teroreetilisi mudeleid (J. Undusk, A. Merilai, T. Hennoste). Postmodernistlik suundade paljus ja samal ajal tagurpidihüpe õhku. Uus kirjandusuurimine jätab sisuliselt vahele formaalsemad tekstikesksed suunad, hüpates kohe väga abstraktsetesse ja kirjandustekstiga minimaalselt seotud lähenemistesse. 16. Eesti kirjandusuurimise hetkeseis, suunad ja selle esindajad. Nüüd liigutakse ajas tahapoole, st suundade poole, mis olid olulised enne post-suundi. Kasutusele on tulnud narratoloogiamõistestik ja tekstide eksplitsiitne mikroanalüüs. Lisaks on esile kerkimas ka formaalsemad lähenemised. Samuti on toimunud liikumine nagu ka mujal maailmas oluliste post-
Korraldati: Tüpoloogilisel põhimõttel Kihelkondlikul Temaatilise-regionaalsel Rahvaväljaannetele on iseloomulik tekstide töötlus, arhiiviviiteid ei ole. Eesmärk loetavus. Toimetamise keskseks printsiibiks tekstide esteetilisus. 12. Rahvaluule uurimissuunad ja meetodid 20. sajandi Eesti folkloristikas: ajalooline kontekst ja uurimisnäited. Järgnevalt on esitatud meetodid, mis on Eesti uurijate töödes selgemini esil. filoloogilise suund - tekstikesksed meetodid · tüpoloogiline meetod (uuritakse tekstide suulise leviku ja kujunemisjärkude omavahelisi seoseid) · teksti- ja allikakriitika () · tekstide levikuanalüüs · situatsioonianalüüs etnoloogiline suund - kontekstikesksed meetodid · pärimusökoloogia · naisuurimus · pärimuslik ajalugu Meetodite kujunemine: · soome ajaloolis-geogr meetod (teemade suzeede levik) · võrdlev usundilugu
modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. 5. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Autor – tema tahe, maailmavaade ja elukogemus; teos – kui iseseisev tervik, kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik; lugeja – kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, iga lugeja loob oma teose. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad) lugeja tõlgendab oma teksti endast lähtuvalt, teeb ise otsuseid ja valikuid loo kohta. Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsim ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). 6. Mis on tõlgendamine
narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Autorikesksed lähenemised (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende loomingu tõlgendamisel oluliseks). 1 Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti?
Teos, tekst: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja `loob' teose. Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne
annaabi.ee 
