Vastused ( I-rühm) 1) Prantslased ja inglased vs sakslased 2) Albert Kropp, Müller ja Leer. Kõik 19 aastased. 3) Klassijuhataja Kantoreki õhutusel, 20 oli neid algul 4) Müller tahtis saapaid, kuna nood oli mugavad ja parajad talle. Paul ei tahtnud algul, et ta need saaks. Vähemalt niikaua, kui too tüüp elus oli. lõpus ma ei tea kellel need olid, vb hiljem leian. 5) Kümme nädalat 6) Jaoülem allohvitser Himmelstrosch. Kiusas ja surus talt viimsegi välja, nagu kõikidelt teisteltki noorkitelt. võtteid nt: Pidi neli nädalat järjest täies varustuses põllul käsklusi harjutama (pikali , püsti). 7) Detering, kuna nad on talle südamelähedased. Ta on ise talupoeg. 8) Nad ei saa enam kunagi endiseks ega olla rahulikult, kuna koguaeg on nad valvel ja teistsugused, normaalseteks ei saa. 9) Koer sattus peale , aga Paul lasi teda ja jooksis ära, kuid koer oli tal kohe kannul. Kui ta üle müüri sai, ootas Kat teda ja jooksid ära peitu 10) Kaks nädalat
Ja nad on kuidagi hirmus puised ja nurgelised. Tegelikult meeldisid mulle Alo Aarsalu pildid. Lihtsalt punane ja lihtsalt sinine. Eriti sinine. Suur hulk siniseid rõngaid, raami ühest servast teise. Alguses lähed mööda, märkad ainult eredat värvi, teed näitusele tiiru peale ja lähed pildi ette tagasi. Midagi kisub sinna rõngaste poole, ehk see intensiivne sinine toon. Väga vahvad olid ka ka tema mõned Tartu tänava pildid. Tartu pilte oli teisteltki kunstnikelt, Lemme Haldre ,,Tartu katused äikesepilve all" oli hoolega valitud värvidega huvitav maal. Suurepärased olid Katrin Moora maastikumaalid. Tema pildid on õrnad, naiselikud, hästi tundlikud. Tunduvad esmapilgul üsnagi sarnased olevat omavahel, aga nendesse peab veidi süvenema. Tegelikult ei tule puude-põõsaste maalimine kõigil ühtemoodi hästi välja, selle jaoks peab inimesel ikka annet olema. Mooral tundus olevat. Tema töödes on Konrad Mägi looduspildid olemas
keelduvad rääkimast, uskudes et teema liialt isklik on? Eestit peetakse vast et üheks maailma vähem usklikuks riigiks, kuid ega keegi ikka tõeliselt aru saagi, kas siis Eesti rahvas usub või ei usu, sest keegi ei räägi ju midagi. Uskujad ja vastuvõitlejad on aga vägagi valjud oma arvamust avaldama. Ei ole miskit millest rääkimist nad naudiksid rohkem kui Jumala teemade arutamist. Uskujad võtavad väga tõsiselt usu levitamise ülesannet ja küsivad tihti teisteltki nende arvamusi, et ainult saaks veel Jumalast rääkida. Vastuvõitlejad soovivad samuti oma uskumusi levitada ja ainult ühest teemast rääkida. Nende eesmärk on aga leida inimene, kes on nendega nõus vaidlema ja kellele nad oma arvamust saavad peale suruda. Räägitakse, et Eesti on riik, kus on usklikke kõige raskem leida ning seetõttu on meil tõenäoliselt ka niivõrd palju usukuulutajaid ja muid taolisi üritusi, kus välismaalased meile oma usku levitada üritavad
Johannes Brahms (1833-1897) Brahms oli saksa helilooja. Sündis ta Hamburgi linnas. Muusikust isa, kes oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, kuid oskas veel mitut pilli, andis noorele Johannesele hea alguse muusikamaailmas. Hiljem võttis Brahms õppetunde veel teisteltki meistritelt ning liikus seetõttu kiiresti edasi. Veel aitasid tema arengule kaasa meeletu töötahe ja loomulikult looduse poolt antud talent. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Aastal 1853 käis Brahms Ungari kuulsa viiuldaja Remenyi´ga kontserte andmas; neil kontsertidel pandi Brahmsi väga ilusat klaverimängu imeks. Selle abil sai ta peagi viiuldaja
Johannes Brahms (1833-1897) Brahms oli saksa helilooja. Sündis ta Hamburgi linnas. Muusikust isa, kes oli kontrabassimängija Hamburgi teatris, kuid oskas veel mitut pilli, andis noorele Johannesele hea alguse muusikamaailmas. Hiljem võttis Brahms õppetunde veel teisteltki meistritelt ning liikus seetõttu kiiresti edasi. Veel aitasid tema arengule kaasa meeletu töötahe ja loomulikult looduse poolt antud talent. Suured anded ja suur usinus aitasid Brahmsi peagi muusikalise täiuse teele niihästi komponeerimises kui ka klaveri- ja teiste pillide mängimises. Aastal 1853 käis Brahms Ungari kuulsa viiuldaja Remenyi´ga kontserte andmas; neil kontsertidel pandi Brahmsi väga ilusat klaverimängu imeks. Selle abil sai ta peagi
aastal teos "De iure naturae et gentium libri octo" ning 1673. a. Oma õpetuste kokkuvõtte, millega kujundas Euroopa õigusteadust kuni Prantsuse revolutsioonini välja. Pufendorfi käsitluse kohaselt oli mõistuseõiguse kõrgeim käsitlusobjekt kohustus, officium. Ta teatas otsekoheselt ja põhjendamata, et inimelu eesmärk on täita kohust. Kohusest kasvas välja õigus. Alles siis, kui kohustus seisneb mõistlikus loomulikus käitumises, võis tekkida õigus niimoodi käituda ja nõuda teisteltki vastavat käitumist. Sündisid kolm teadust: 1. loomuõigus ( kõigile rahvastele ühine) 2. positiivne õigus ( igale riigile omane) 3. moraaliteoloogia Tema mõistuseõpetus rääkis inimestele teisiti kui kirik: "Loomuõiguse mõte ja eesmärk on täielikult siinpoolse elu teenistuses. Sellepärast kujundab see inimesi niisusgusteks, nagu nad peavad olema, et elada teistega koos õiguslikus ühenduses.
Veel püsis mõisnike omavoli, haagi- ja sillakohtutele oli jäetud õigus talupoegade suhtes edaspidigi rakendada mis sellest, et kitsendustega julma, häbiväärset, alandavat ihunuhtlust. Koidula aga kutsus oma kaasmaalasi uskuma. Ehkki jumalatel on võimalik jagada igasuguseid andeid, pole kallimat kingitust, kui olla sündinud eestlasena. Lydia Koidula oli patrioot. Ta oli seda nii luules kui ka elus. Ta nõudis seda teisteltki. Eelkõige nõudis ta seda haritud eestlastelt. ,,Tea, vend, isamaa sind ülendab, öeldes: ,,Mu laps!"". Nii pöördus Koidula oma värssidega oma rahvakaaslaste poole. Koidula meelest pidi harutud inimene olema kohustatud oma tööd ja võimeid teiste heaks rakendama. Sellepärast ei 18 võinud temagi piirduda ühe teatrikatsega. Saalipoolne heakskiit julgustas
Veel püsis mõisnike omavoli, haagi- ja sillakohtutele oli jäetud õigus talupoegade suhtes edaspidigi rakendada mis sellest, et kitsendustega julma, häbiväärset, alandavat ihunuhtlust. Koidula aga kutsus oma kaasmaalasi uskuma. Ehkki jumalatel on võimalik jagada igasuguseid andeid, pole kallimat kingitust, kui olla sündinud eestlasena. Lydia Koidula oli patrioot. Ta oli seda nii luules kui ka elus. Ta nõudis seda teisteltki. Eelkõige nõudis ta seda haritud eestlastelt. ,,Tea, vend, isamaa sind ülendab, öeldes: ,,Mu laps!"". Nii pöördus Koidula oma värssidega oma rahvakaaslaste poole. Koidula meelest pidi harutud inimene olema kohustatud oma tööd ja võimeid teiste heaks rakendama. Sellepärast ei 22 võinud temagi piirduda ühe teatrikatsega. Saalipoolne heakskiit julgustas
Seltside ehitamine hoogustus märgatavalt 20.sajandi alguses. Rohkem ehitati seltsimaju Lõuna-Eestis, kus seltside asutamine oli elavam kui mujal. Silma paistsid ka Jõhvi ja Iisaku. Tavaliselt püüti seltsi ehitada kihelkonna- või mõnda teise suuremasse keskusesse või rajati võimalikult suure tee äärde. Oma maja ehitamine oli seltsidele kulukas ettevõtmine, raha saamiseks korraldati pidusid, näitusmüüke, võeti laenu seltsi liikmetelt ja teisteltki. Tihti andsid seltsiliikmed ehituseks tasuta palke ning materjal veeti kohale ja osa ehitustöidki tehti talgutega. Ehitus tuli odavam kui saadi kasutada mõnda endis magasiaita või kõrtsihoonet. 20.sajandi alguses nõuti juba kindlaid ehitusprojekte. Uuematel seltsimajadel ehitati saali ja lava kõrvale riidehoid, jalutusruum, einelaud ja majapidaja korter. Hiljem tulid juurde väikesed näitlejate ruumid. Hiljem tulid veelgi suuremad hooned, sageli kivist. Pritsikuurid 20
olustikukujutusi, memuaarseid kilde. Lüürikas esikkogu ,,Õied ja okkad" (1887) jäi käsikirja, 1909 ilmunud hilisem kogu ,,Luuletused" värsid moodustavad vaid osa tema luuleloomingust. Hiljem avaldatud trükis üle 300 Juhan Liivi luuletuse. Suurima teema hõivab isamaaluule, isamaa on reaalselt tajutud ja olemasolev Eestimaa (,,Eile nägin ma Eestimaad!"). Liiv mures isamaa pärast (Kui tume veel kauaks ka sinu maa"), valmis ohverdama kõike (,,Ma lillesideme võtaks") ja eeldab seda teisteltki (,,Ta lendab mesipuu poole"), kuid mõistab, et kõik ei suuda nõnda kannatada (,,Mitte igaühele") ja on õnnetu isamaaga, veel õnnetum isamaata (,,Sinuga ja sinuta"). Isamaast lähtuvalt käsitleb ka sotsiaalseid probleeme, taunib rikkaid ja lipitsejaid, omakasu tagaajajaid, vaestele ja eesti talupoegadele kuulub tema poolehoid ja kaastunne. Samuti on käsitlenud oma eluteed mõjutanud tegureid (,,Emale", ,,Üks suu", ,,Minu luule", ,,Helin", ,,Noor- Eestile").
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas
annaabi.ee 
