Keskseks sai inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest süsteemis, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmuvad kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja "Luikede soo.Karussell" kutsusid esile proosapoleemika; nõukogulikult häälestatud kriitikud süüdistasid kirjanikku nõukoguvaenulikkuses ja eksistentsialismis. Võõrandumisele vastandas Valton eksistentsi kui ehtsa resp. tõelise olemise, teisitiolemise. Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatles ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise tingimusis. Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas Valtoni käsitama ajaloosündmusi inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt K. Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972) aktualiseerib
identsus kõiges siin maailmas ja selle ajaloos avaldub teatava mittemateriaalse alge- vaimu- areng enesest teadlikku üksiolemist nimetas ,,Absoluudiks" tema filosoofiat on hakatud nimetama ,,absoluutseks idealismiks" ühitas oma filosoofia kristlusega kõige väärtuslikumaks saavutuseks on dialektika "Absoluutne idee"- absoluut, vaimne ja mõistuslik alge: 1) idee arenemine tema enese rüpes, "puhta mõtlemise siihias" 2) idee arenemine "teisitiolemise" vormis, s.t. looduse vormis 3) idee arenemine mõtlemises ja ajaloos ("vaimus") Hegeli mõju filosoofiale ja ühiskonnale on nii natsismi kui ka kommunismi vaimne isa tänapäevase eksistentsialismi alusepanija, taani filosoof Kierkegaard, lõi oma filosoofia teatavas mõttes vastukaaluks Hegeli omale marksismi filosoofilise külje alusepanija B. Russell ja G.E. Moore astusid heegelluse vastu välja; analüütiline traditsioon, mis valitses
karakterite olemus (R. Krusten 1995: 211). A. Perviku noorsoojutud kutsusid esile väikese poleemika. A. Pervik vaatab julgelt näkku konfliktidele, ei tee mööndusi ega järeleandmisi nende arendamisel. Ta haarab kergelt ka muid koolielu kitsaskohti, noorte suhteid vanematega, vanemate omavahelisi suhteid (R. Krusten 1979: 147). Kujutades ühte keskkooli lõpuklassi ja peategelasena isepäist tütarlast Nelet, on autor taotlenud sisendada suuremat sallivust teisitiolemise ja enesetoetamise eri viiside suhtes. Samuti on kirjanik välja astunud valevagaduse ja moraalse kitsarinnalisuse vastu. (R. Krusten 1995: 211). „Õhupallile“ järgnes praktilisi kodutöid õpetav „Kaarist on kasu“ (1971), juttude püüdeks on lastes tööhuvi äratamine. Autor juhib lapse tähelepanu tolmupühkimisele, pesemisele, köögitöödele, lauakatmisele, nööbiõmblemisele. Aino Pervik on kirjutanud ka mõtte- ja sõnamänguliste lühipalade kogu „Umbluu“ (1972).
Teesile järgneb antitees. On vaja sünteesi. Tees ja antitees -> süntees(tees) ja antitees -> süntees jne. Hegeli jaoks ei ole dialektika mitte ainult meie mõtlemise vorm vaid ontoloogiline tõelisuse eneseliikumise tegelik vorm. Kogu maailmaprotsess on Hegeli jaoks vaimu eneseväljendus. See toimub kõikjal kolmes astmes: 1. Esimeses staadiumis on maailmavaim "iseeneses olemises". Teda vaatleb loogika. 2. Teises staadiumis on maailmavaim "väljumise" (Entäusserung), teisitiolemise seisundis. Seda vaatleb loodusfilosoofia. 3. Kolmandas staadiumis pöördub maailmavaim iseendasse tagasi. Seda vaatleb vaimufilosoofia. Loogika vaatleb niisiis vaimu ideed selle ajatus ja ruumitus iseeneses olemise seisundis. Hegeli loodusfilosoofia on tegelikult tema süsteemi kõige nõrgem osa. Ta toetub siin põhiliselt Schellingile. Loodus on "teisiti-olemise" valdkond. Vaimuriik, mis kõrgub üle looduse on taas jagatud kolmeks osaks: Subjektiivne Vaim
See teeb üldisest olemisest eimiski, see on lihtsalt üldine mõiste. Hegel peab väärtusetuks mõtlemist, mis on loogiline ja teaduslik, võtmata arvesse vastuolusid ning proovimata neist leida sünteesi, mis pole loogiline. Mõtlemine pole staatiline (nt inimene mõtleb enda jaoks millegi selgeks ning nüüdsest see ongi nii). Loodusfilosoofia Hegel ei ole loodusest vaimustuses, ta peab seda osaks süsteemist ning leiab, et see on teisitiolemise valdkond ehk teatud vastand iseeneses olemisele. Leiab, et ei ole määratletud aja ja ruumiga. Näiteks asjad asuvad konkreetses ajas ja ruumis, ent loodus mitte. Suvaline punkt ruumis ei ole kuidagi erilisem kui mõni teine punkt ruumis. Ruumi punkt võib muutuda aktuaalseks juhul, kui ta on kontaktis mingite teiste ruumipunktidega. Füüsikalised protsessid, taimed pole ka niisama aktuaalsed ega olulised, ent asetades nad kuhugi, võivad selleks muutuda (nt puu, mis on lagedas kõrbes).
Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika; Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise. Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (LR 1972)
Vaatleb vaimu ideed ajatus ja ruumitus iseeneses olemise seisundis. Realist selle koha pealt - mõisted kujutavad maailma olemust mõtetes üksnes mõelduna. Dialektiliselt üht mõistet teisest tuletades ei ole me loojad, vaid vaatlejad. Loodusfilosoofia. Hegelit ei tõmmanud mitte loodus, vaid väline vaimuriik - vaimuteadus, inimese-ühiskonna ajalugu. Loodusfilosoofia on Hegeli süsteemis nõrgim osa, toetub Schellingile. Siiski on sel oluline osa, teisitiolemise valdkond. Loogiline või matemaatiline mõiste on mõttetu. Üks ruumi punkt teistega identne, eristab vaid asetus ruumis. Tema olemine seisneb teisiti olemises. Vaimufilosoofia. Vaimuriik kõrgub üle looduse. 3 osa: 1)Subjektiivne vaim - käsitleb üksiku inimese elu. Alles inimeses saab vaim iseendast teadlikuks. See, mis loogika üldistes mõistetes olemas vaid mõeldavana, omandab nüüd tõelisuse. Vaim hakkab endast väljas olemise seisundist endas olemise seisundisse üle minema
annaabi.ee 
