Kuidas peab teenindaja välja nägema?: 1) Teenindaja peab kandma vormi, et klient ta ära tunneks. 2) Vormiriietus peab olema puhas ja triigitud. 3) Teenindaja käed peavad olema hoolitsetud, ei ole sobilikud pikad küüned. 4) Teenindaja juuksed peavad olema suletud. 5) Naissoost teenindaja kingad ei tohi olla kõrge kontsaga. 6) Olenevalt asutusest peab teenindaja kandma vormimütsi. Kuidas õpilane peab suhtlema õpetajaga?: 1) Õpetajaga rääkides tuleb teda ,,teietada". 2) Õpilasel ei ole sobilik kasutada õpetajaga rääkides oma vanusegrupi slängi, vaid tuleks kasutada selget ja arusaadavat sõnavara. 3) Õpilane ei tohi õpetajale esitada nõudmisi. 4) Õpilane ei tohi suhtuda õpetajasse ülbelt. 5) Õpilane ei tohi õpetajale vastu rääkida. 6) Õpilane peab õpetajasse suhtuma lugupidavalt. Kuidas käituda eakate inimestega igapäevases elus?:
Loomulikult tuleb neile ka istet pakkuda, kui kuskil mujal enam vabu kohti ei ole. Kooli sisse astudes tuleb poistel müts peast ära võtta, see on tervituse eest. Viisakas on vastu tulevaid inimesi tervitada. Kui täiskasvanu klassi astub, tuleb püsti tõusta. Ei ole viisakas käsi püksitaskus hoida. Väga ebaviisakas on teiste inimeste jutule vahele segada (olgu see siis tavavestluses või ainetunnis). Vanemate inimestega (kes ei ole su pereliikmed) rääkides tuleb neid teietada ning kui vanem inimene sind kõnetab, siis tuleb püsti tõusta. On viisakas enne välja minemist kogu perele, kas "nägemist" või "head aega" öelda. Kui sõpradega õues ringi käia, siis tuleb ka teistele inimestele ruumi jätta, mitte keset tänavat käia. Tänaval ei karjuta, naerda, nuteta, laulda, vilistada jne, sest see võib teisi häirida. Kunagi ei ole aega liiga vähe, kasutada selliseid viisakusväljendeid: palun, tänan, ole nii hea, kas tohin
muud. Naabrite puhul on oluline ka elukeskkond. Venelased teietavad naabreid rohkem kui eestlased, kõige suurem vahe oli Kohtla-Järvel elavate venelaste ja eestlaste vahel (Pajusalu jt 2010: 210–212). Kooliõpilaste puhul mängib tõenäoliselt tähtsat rolli ka ühiskondlik seisund. Paljud ei ütleks kunagi teie madalama ühiskonnakihi esindajale sh „joodikud“ ja klienditeenindajad (Keevallik 1998: 545–546). Oskus teietada võõraid inimesi on omandatud juba 7–8 aastastel ehk nad saavad aru erinevusest sina ja teie vahel. Paljud õpilased tõid ka konkreetseid näiteid. Suurem osa õpilastest ei mäleta, kust neil see oskus tulnud on (Keevallik 1998: 545). Uurimused näitasid, et peaaegu kõik üliõpilased ja vanemate klasside õpilased teietavad õppejõudu ja õpetajaid, mõned algkooliõpilased sinatavad neid(Keevallik 1998: 544, Pajusalu jt 2010: 213).
- Kui liigud bussiga, siis tuleb abi vajavaid vanemaid inimesi aidata. Loomulikult tuleb neile ka istet pakkuda, kui kuskil mujal enam vabu kohti ei ole. - Kooli sisse astudes tuleb poistel müts peast ära võtta, see on tervituse eest. - Viisakas on vastu tulevaid inimesi tervitada. - Tunni algul, kui õpetaja klassi astub, tuleb püsti tõusta. - Ei ole viisakas käsi püksitaskus hoida. - Väga ebaviisakas on teiste inimeste jutule vahele segada. - Vanemate inimestega rääkides tuleb neid teietada ning kui vanem inimene sind kõnetab, siis tuleb püsti tõusta. - On viisakas enne välja minemist kogu perele, kas "nägemist" või "head aega" öelda. - Kui sõpradega õues ringi käia, siis tuleb ka teistele inimestele ruumi jätta, mitte keset tänavat käia. Tänaval ei karjuta, naerda, nuteta, laulda, vilistada jne, sest see võib teisi häirida. - Kunagi ei ole aega liiga vähe, kasutada selliseid viisakusväljendeid, nagu palun,
Siin aitab viisakas ettepanek edaspidi sina-vormis suhelda. Seega on formaalsused täidetud ning kellegi tundeid ei riivata. Sina-pöördumisel on kaks nägu: sõbralik lähenemine või olukord, kus sinatamist kasutatakse üleoleku rõhutamiseks. Teietamine näitab üldjuhul austust, kuid on samas hea strateegia distantsi hoidmiseks. Üldjuhul on korrektne võõrast inimest, oma ülemust ning ka vanemaid inimesi esmakohtumisel teietada. Olgugi, et teietamine võib sulle harjumatu ning ebamugav tunduda. Üldlevinud etikett näeb ette, et sina-pakkumine peab tulema ülemuselt alluvale, naiselt mehele ja vanemalt nooremale. Eestis on sinatamine väga levinud, enamikus kollektiivides ollakse sina peal. Eduka meeskonnatöö üks eeldusi on vahetu suhtlemine, sinatamine toob inimesed teineteisele lähemale. Kui ülemus teeb uutele tulijate selgeks, et teietamine on üleliigne, teeb see olukorra kõigi jaoks lihtsamaks.
Mulle on alati avaldanud muljet, kuidas vanasti oli viisakus siiski suhtluse üks tähtsamaid aspekte. Teietamine ka kõige lähedamastega oli täiesti tavaline nähtus, see oli pigem norm kui erand. Tänapäeva ühiskonnas ei kujutaks seesugust suhtlusviisi ettegi, kõik tunduksid olevat justkui võõrad ja lähedusest nagu ei oleks juttugi. Lausa naljakas, kuivõrd palju inimesed muutuvad paarisaja aastaga. Kuigi peab ära märkima fakti, et ka minu jaoks oli täiesti tavaline teietada oma vanavanaema tema eluajal, kuid jällegi, et olnud ma temaga ka eriti lähedane. Ma hoidsin ikkagi distantsi ning ta jäi minu jaoks kuni surmani autoriteediks ja kellelkski kõrgemaks, kelle tasemele mina kunagi ei küündi. Ei tea, kas omal ajal tundsid kõik inimesed sedasi? Kas see oligi tavaline, et eksisteeris distantseeritus? Igal teosel on palju psühholoogilisi aspekte. Samuti ka käistletaval näidendil. Miks üks või teine persoon just sedasi käitub
36 Tervitamisel tõuske püsti – see reegel kehtib nii meeste kui naiste kohta. Astuge ise samm ette külalise suunas. Kui tutvute inimesega oma tööruumis, astuge tervitamiseks, kätlemiseks ja esitlemiseks alati oma töölaua tagant välja. Ennast tutvustades ei kasutata kunagi tiitleid, härrat ega prouat nime ees. Selge ja arusaadav on öelda oma nimi ning ametikoht. Ametikohtumistel oleks soovitav teietada ning jääda perekonnanime juurde, kui ei tehta ettepanekut minna üle eesnimedele. Reeglite kohaselt tuleks esmasel kohtumisel kasutada pöördumist: härra või proua + perekonnanimi, kui vestluspartner on kõrgemal positsioonil või teist paarkümmend aastat vanem. Kui teid kõnetab keegi, kelle nime te ei suuda meenutada, tutvustage end uuesti – tavaliselt tutvustab vestluspartner end samuti. Vältida tuleb küsimust: „Kes teie olete?“
sireeniga kihutades ja rappudes haiglasse ning seal küsitakse esimese asjana teie ID kaarti. See kõik annab teile ettekujutuse sellest psüühilisest ja füüsilisest koormusest, mida patsient peab ühekorraga taluma ja mida ehk veelgi halvendab sõiduki kõikumine kiirel sõidul. 2) Teine põhimõte: olge viisakas! Esitlege patsiendile alati oma nime ja ametit – ka siis, kui kannate nimesilti. Kõnetage patsienti tema nimega. Kõiki patsiente peale laste tuleb alati põhimõtteliselt teietada. See kehtib loomulikult ka kodutute, narkomaanide ja joobnute puhul. Ka teie käitumine oma kolleegidega on osa patsiendiga suhtlemisest. Rääkige nendega rahulikult ja asjalikult. Patsient näeb ja kuuleb teid ning igasugune kiirustav või närviline maneer tundub talle tema seisundi kohta käivat. Jälgige oma kehahoiakut ja püüdke patsiendiga tema silmade kõrguselt suhelda. See annab mitte ainult eelise suhtlemisel, vaid on enamasti ka kõige ergonoomilisem asend
annaabi.ee 
