Tehnoloogia areng keskajal (3)

Tehnoloogia areng keskajal
Pikkade sajandite jooksul, mil paberivalmistamise oskus Hiinast Euroopasse jõudis, toimusid muudatused nii valmistamistehnoloogias kui ka paberimassiks kasutatava toormaterjali osas. Juba eestikeelsest terminist (püti- ehk kaltsupaber, ingl. ragpaper, sks. Lumpenpapier) on näha, et põhiliseks tooraineks olid kaltsud. Kuna enamik riideid valmistati tol ajal linasest materjalist, oli taoline tooraine odav ning seda leidus praktiliselt kõikjal. Tõsi, Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla , kuid sellest valmistatud paberi omadused olid märksa halvemad kui linasel kaltsupaberil. Katsetati ka villaste ja siidikaltsudega, see aga vähendas veelgi paberi kvaliteeti ning taolisest massist sai teha vaid pakkepaberit. Lisaks linale katsetati ka teiste taimedega ( kanep , nõges, vesikasvud jne). Kanepist näiteks saab väga vastupidava paberi, kuid trükkimiseks on see kõlbmatu. Esimest  paberi valmistamise töökoda Saksamaal mainitakse kirjalikult 1390 .a. Peamiseks tooraineks olid puuvillase ja linase riide kaltsud. Järeldub, et inimene vajas midagi muud peale savi, kuhu panna kirja seadused, piibli tekst ja jutustused ja selleks väga hästi kõlbas paber.
Millal täpselt prillid leiutati , kipub jääma ajaloo hämarusse. Välja ilmusid need 13. sajandi lõpul Itaalias. Mõni väidab, et Marco Polo olevat näinud prille 1275. aastal Hiinas.
Varajastel prillidel olid kumerad läätsed, seega oli neist kasu kaugelenägelikkuse vastu. Lühinägelikkust korrigeerivad nõgusad läätsed ilmusid välja vähemalt poolteist sajandit hiljem, nende leiutajaks nimetatakse Saksa filosoofi ja teadlast kardinal Nikolaus von Kuesi.
Päikeseprillide esmakasutuse kohta pärinevad andmed Hiinast, see olevat toimunud aasta 1200 paiku, võimalik, et varemgi. “Klaasideks” olid neil lamedad kvartsitükid, mis kaitsesid päikese eest, kuid ei korrigeerinud nägemist. Siit järeldub, et keskajal oli inimesel suur huvi päikese vastu ning, et vaadata päikest vaadata tuli kasutada kvartsi.
Trükikunst ehk tüpograafia leiutajaks peetakse Johannes Gensfleisch Gutenbergi (sünd. 1394 .—1399. a. vahemikul Mainzis, surn. a. 1468). Tema teene inimsoole seisab selles, et ta leiutas üksiku liikuva trükitähe (tüübi), millest laotakse lehekülje tekst ja trükipressi. Esimeseks selliselt kujundatud trükiseks on nn. « Fragment vom Welt -gericht» (« Katkend maailma-õigusest»). Gutenbergi peatööks aga tuleb lugeda piiblit , millele ta pühendas aastad 1450 —1455 ja mida nimetatakse lehekülje ridade arvu järgi 42-realiseks piibliks. Sellest järeldub, et Gutenberg loetakse inimeseks kes leiutas esimesena trüki kunsti, kuid arvatakse ka , et hiinlased olid esimesed trükikunsti leiutajad.
Crécy lahing, kus kasutati esmakordselt tulirelvi.Esimesed tulirelvad loodi 14. saj. alguses. Suurtükk oli jäme otsast kinnine metalltoru. Toru täideti püssirohuga, süüdati süütenööriga. “lukk” lubas laskjal tulistada õigel hetkel. Plahvatusega paiskus torust välja raudkera. Varajased käsirelvad tulistasid kuni 9 meetri kaugusele. Järelikult oli keskajal sõdades võidu saamiseks midagi enamat kui kilp ja mõõk.
Ladina puri on hiliskeskajal kasutusele võetud kolmnurkne puri, mis võimaldas purjetada ka vastutuult.
Kompass on keskajal kasutusele võetud riist, mis võimaldab määrata põhjasuunda ja selle abil merel orienteeruda.
Vesiratas on mehaaniline seade langeva vee energia muundamiseks ringliikumise energiaks. Sellest järeldib, et juba keskajal oskasid inimesed kasutada ära erinevaid loodus seadusi oma enese tarbeks.