Tehnoloogia areng keskajal Pikkade sajandite jooksul, mil paberivalmistamise oskus Hiinast Euroopasse jõudis, toimusid muudatused nii valmistamistehnoloogias kui ka paberimassiks kasutatava toormaterjali osas. Juba eestikeelsest terminist (püti- ehk kaltsupaber, ingl. ragpaper, sks. Lumpenpapier) on näha, et põhiliseks tooraineks olid kaltsud. Kuna enamik riideid valmistati tol ajal linasest materjalist, oli taoline tooraine odav ning seda leidus praktiliselt kõikjal. Tõsi, Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, kuid sellest valmistatud paberi omadused olid märksa halvemad kui linasel kaltsupaberil. Katsetati ka villaste ja siidikaltsudega, see aga vähendas veelgi paberi kvaliteeti ning taolisest massist sai teha vaid pakkepaberit. Lisaks linale katsetati ka teiste taimedega (kanep, nõges, vesikasvud jne). Kanepist näiteks saab väga vastupidava paberi, kuid trükkimiseks on see kõlbmatu. Esimest paberi valmistamise töökoda Saksa
väljapaiskumine suurtükitorust ja lend püstitasid küsimusi, mille lahendamiseks tuli otsida täiesti uusi teid ja rajada uusi teadusharusid. Kust püssirohi ka pärit oleks, selle peamist koostisosa salpeetrit kaaliumnitraati võidi saada üksnes pärast soolade eraldamise ja puhastamise võtete hoolikat tundmaõppimist. Võib- olla oli siin toeks alkeemiagi. Seejuures pidi paratamatult tähelepanu pööramata lahustumise ja kristalliseerumise nähtustele. Keskaja keemia ja füüsika tegid kõik neist oleneva, et seletada püssirohu plahvatust. Ilmselt oli seal tegemist tulega, kuid isevärki tulega, mis ei vajanud õhku. See viis mõttele, et õhku annab salpeeter, ja vastupidi et õhk sisaldab kas salpeetrit või vähemalt selle vaimu (anima).Nimetatud oletusel põhinesid edaspidised katsed seletada põlemist ja hingamist loomade vajadust õhu järele. Neli sajandit kestnud vaidluse
Kõik kommentaarid