tantsudega Muusikal- muusikalise sisuga lavateos, kus dialoogil, tantsul ja laulul on enam-vähem võrdne kaal Rokk-ooper- rokkmusal põhinev muusikaline lavateos. Pop-kultuuri nähtus. Ballett e varvastants on range, kinnistatud tantsutehnikaga lavatantsu liik Buto- postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid Foorumteater- brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika Dramaatika- vanakreeka keeles drama ehk tegevus, tegu Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog
looda fiktsiooni vaid sündmust Objektiteater ja visuaalne teater – kasvas välja nukuteatrist, kasutatakse erinevaid vahendeid ja objekte(masinat, kangast, värve, varjuteatrit) Rõhk visuaalsetel ja tehnilistel objektidel. Rakendusteater: foorumteater – eesmärk on eelkõige sotsiaalne Rakendus-ja osalusteater – sotsiaalsed ja hariduslikud eesmärgid, reaalne sotsiaalne kontekst(kool, haigla vms), vaatajad osalevad etenduseprotsessis Jaapan: Nō – rituaalne teatripraktika, tegelased jumalad ja deemonid, teemad ajaloost, mütoloogiast. Kabuki – rahvalikum ja koomilisem teatritraditsioon, erootiline, müstiline Bunraku – nukuteater Pekingi ooper – ühendab tantsu, laulu, miimi ja akrobaatikat Mimesis – jäljendus Dramaatika –üks kirjanduse kolmest põhiliigist, põhineb dialoogil ja tegevusel, autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole Draama – dramaatika üks žanr
vaatajad osalevad etendusprotsessis, võivad etenduse käiku muuta Idamaine teater – seotud usundiga, rituaalidega, mõjutas tugevasti 20.saj Euroopa ja USA teatrit, lääne kultuur ka idamaises teatris, nt Indias on Briti kolonisaatorite mõjul sõnateater India teater – templi ja õukonnakultuuri traditsioon. Indias sündis teater 200- 100 a eKr, kathakali – üks tuntuim kehasüsteem, nõuab eluaegset treeningut Jaapani teater – pikk ja rikkalik, nõ – rituaalne teatripraktika, jumal, deemonid, teemad ajaloost, arenes 14.saj; kabuki – rahvalikum, koomilisem, seotud linnakultuuriga; bunraku – nukuteater, äärmiselt loomulik nuku liikumine Hiina teater – Pekingi ooper arenes 18-19.saj, ühendab muusikat, laulu, tantsu, miimi ja akrobaatikat Indoneesia teater – Bali ja Java saarte rituaalid Vietnami teater – veenukkude teater 4. Dramaatika, kompositsioon Mimesis e jäljendamine – kunst ongi mimesis, ei taandu ainult tegelikkuse
Näitleja ja tegelase suhte üldkontseptsioon (läbielamine, võõritus jne) ja kontseptuaalsed valikud annavad näitlejale ette laiad näitlejatehnilise raamid. Lavastustervik on rolli ümber tekkiv maailm, mis mõjutab näitlejat ja rolli. Laval tõusevad keskmesse kehaline tegevus ja kehaliste vahenditega loodud tähendused. Kultuurilised tähendused kehakeel argielus vastavalt ajastule ja ühiskonnale. Habitus ehk õpitud käitumisviis, kehakasutamistehnika. Teatripraktika spetsiifiline etendamistehnika. Näitleja ülesanded laval: - Kehastada tegelast, anda talle füüsiline kuju ja pidevus - Viia läbi lavastaja antud lavalised tegevused - Esitada tegelase teksti - Näitleja toob oma rolli kaasa. Näitleja materjal on tema ise temperament, lavavõlu, välimus. Näitleja väljendusvahendid: hääl, nägu, keha, liikumine · Paralingvistilised vahendid · Miimika ehk näoliigutused · Zestid ehk keha liigutused ja poosid
geeniuse kuju. Bertolt Brecht on nii Mati Undi kui Roland Barthes'i suur eeskuju, neid köidavad Brechti vahetu dramaturgia keel, selgus, interaktiivse teatri loomine, kus publik haaratakse etendusesse, kartmatus "haarata sarvist" klassikutel ning pakkuda välja oma versiooni ja tänapäevast tõlgendust krestomaatilistele teostele (Undi Tammsaare ja Shakespeare'i lavastused, Barthes'i analüüsid Racine'i kangelasest). Teatripraktika on kindlasti mõlemale kirjamehele mõjunud ja see on kindlasti andnud nende kirjutamisele uue mõõte, aga siiski tundub, et suur annus loomupärast artistlikkust, iseenesestmõistetavat ja pretensioonitut teaterlikkust on igasse teosesse talletatud. Lisaks nähtuste vaatlusele, nende "deshifreerimisele", püüavad nii Unt kui Barthes neid ise kujundada, ühiskonda õpetada. Mõlema puhul on tuntav iseenese paigutamine mütoloogiatesse, iseenda mütologiseerimine
32. Mis on buto, rakendusteater, objektiteater? Buto on postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid, saksa Ausdrucktanz, flamenko jm. Kindel kehatehnika on seotud jaapanliku pimeduse- ja surmafilosoofiaga. But teket on mõjutanud II maailmasõja aegsed rängad sündmused Jaapanis. · Seos Eestiga lavastus "Eesti ballaadid" (2004, Von Krahli Teater, koreograaf Aki Suzuki) Rakendusteater · Foorumteater brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika, mille eesmärk on eelkõige sotsiaalne, mitte esteetiline. Boal on kirjutanud raamatu "Theatre of the Oppressed" (1979) ehk "Rõhutute teater". · osalusdraama, kogukonnateater · psühhodraama (teraapiameetod) Objektiteater kasutatakse mitmeid teatrivahendeid, nt nukke, masinaid, varjuteatrit jne · Nukuteater (käpiknukud, varrasnukud, marionetid jne) · Pikad nukuteatri traditsioonid on idamaades. 33. Mida tähendab rezii mõiste?
Purcell "Dido ja Aeneas" (Dido and Aeneas) 1684(?). Saksa ooperisituatsioon. Ooper Tallinnas. Mederi "Kindlameelne Argenia" (Die beständige Argenie) 1680. SETTECENTO (1700ndad aastad): 10. Ooper Itaalias 1690-1770. Arkaadia Akadeemia. Napoli koolkond. Opera seria, eelklassitsistlik e. Metastasio ooper. 11.-12. Händel ja opera seria Hamburgis, Itaalias. Agrippina 1709. Händel Londonis: Rinaldo 1711, "Julius Caesar" (Giulio Cesare) 1724, Orlando 1733, "Xerxes" (Serse) 1738. Händeli-aegne teatripraktika. 13. Prantsuse muusikateater 18. sajandi I poolel (kuni 1764). Opéra-ballet. Rameau Pygmalion 1748. Tragédie lyrique. Rameau "Boreaadid" (Les Boréades) 1764. 14. Koomiline ooper Itaalias, k.a. intermezzo ja opera buffa e. dramma giocoso. Inglise sentimentalismi mõjud. Prantsuse muusikateater 18. sajandi keskel ja II poolel. Opéra comique. Melodraama. 15. Lühidalt Glucki põhimõtetest. 16. Mozarti ooperid prantsuse ja itaalia muusikateatri taustal. "Idomeneo" 1781. 17
(1935). Ja Lutsu ja Särevi koostöös ,,Kevade" (1937 Draamateatris). Suure dramatiseerimise aeg. See mõjutas ka algupärast draamakirjandust, mis ei pääsenud kogu aeg löögile. Hugo Raudsepp (1883-1952) oluline 1920-1930ndate draamas. Avas komöödia, ,,Mikumärdi" oli tähtsaim. Raudsepp avas suurema laine. Teatris olid otsingulised suundmused esile tõusnud, tõlgitud tekstide kaudu. See kõik viis publik vähenemiseni. Tekkis sügav lõhe publiku ja teatripraktika vahel. Oli vaja see lõhe ületada ja ületamine toimus järsu pöördena 1920ndate lõpp, 1930ndate algus. Situatsioon muutus tänu Raudsepa loomingule. Draamaloomingus on Raudsepal 3 perioodi: 1. Draamaotsingute algus 20ndatel prooviti erinevates laadides kirjutada, ajakriitiline draamalooming. ,,Demobiliseeritud perekonnaisa" (1923), ,,Ameerika Kristus" (1926) ,,Sinimandria" (1927) tuntum näidend. Tõdetud, et eesti komöödia ajaloos üks algupärasemaid süzeelahendusi. 2
annaabi.ee 
