Ehk inimesele ongi loomuomane mõtestada lahti kõik see, mida ta tajub ning võttes omaks alateadlikult kultuuris ringlevad koodid tema enda lähedasest elust ja ümbritsevast, siis ongi üsna tõenäoliseks koodide tõlgendamiste tulemuseks etenduse seostamine ühiskonnas valitsevate sündmustega, oludega (kui on tegemist lavastusega, mis sisaldab rohkelt sümboleid, peidetud sõnumeid jms). Ka Juri Lotman ütleb oma lavasemiootika käsitluses, et väljaspool lava kulgeb elu, mis on teatrimaailma aineseks. Ta lisab, et see ei ole veel teatrimaailma aluseks, juures peab olema kunsti puudutus. Oma arutluse käigus olen jõudnud pigem arusaamale, et teatri ja ühiskonna suhe on üsna ühesuunaline, mitte otseselt toetav vastastiksuhe. Kultuurikeskonnas toimuvad ühiskondlikud protsessid siiski loovad teatrimaailma, aga teater tõlgib need oma kunsti keelde, seega eksisteerivad nad siiski koos kultuuriruumis teatavas sümbioosis
välismaistest? Eesti on väga väike ning ka väikese rahvaarvuga riik, ent siin on palju noori andekaid inimesi, kellel on suured unistused. Selleks, et neid unistusi täide viia on aga vaja eeskujusid, kes motiveeriksid inimesi oma unistuste nimel ka pigutama. Tänapäeval on paljud eesti noored leidnud oma lemmikud ja iidolid just väljastpoolt Eestit, kuid kas eestlastel peaks olema ka eeskujusid oma riigis? Kui mõelda näiteks muusika- või teatrimaailma peale, siis kindlasti meenuvad kõigile esimesena välismaa suured staarid. Eesti oma lauljad ja näitlejad tunduvad nende kõrval suhteliselt tühised, kuid Eestist välja pääseda on üpris keeruline. Siit on vaid mõni üksik pääsenud maailma lavadele, mis võib noorte seas tekitada tunde, et eestlasena on liiga raske maailma vaatevälja pääseda ning oma unistused teoks teha. Samas oleme üliuhked, kui mainitakse Arvo Pärdi ja Neeme Järvi nimesid ja teame, et nad on ju "oma küla
KOOL 11. klass Nimi MATI UNT NÜÜDISTEATER Referaat Koht ja aasta SISSEJUHATUS Referaadi teema on valitud just selline, kuna kirjanduse tunnis läbitakse teatrikursust. Mati Unt on kuulus eesti lavastaja ning on toonud teatrimaailma palju traditsioone. Iga gümnaasiumi õpilane võiks olla teadlik tuntumatest lavastajatest, kirjanikest ning teistest eesti elu arendajatest. Peab tõdema, et nii see alati ei ole ning seetõttu uurisin ja kogusin kokku materjalid Mati Undist. Teine põhjus on muidugi see, et soovin ise teada saada, kuidas Mati Unt eesti teatrit edendas ning milline oli tema elulugu. Nüüdisteatri loomise ajal muutus palju. Mind huvitab, kuidas see tekkis; mis on nüüdisteatri
muusikateatriga, need olid lihtsalt teosed. Esimeseks kokkupuuteks teatriga sai nukuteater, kus töötas tädi Viola. Seal esineski Andrew koos oma venna Julianiga esimest korda avalikkuse ees. Sellest sai alguse armastus teatri vastu. Juba täiskasvanuna ostis ta ära kompanii Stoll Moos, millele kuulus kümmekond West Endi teatrit, sealhulgas ka Palaci. Tädi Viola, kes oli näitleja, viis noore Andrew tihti vaatama oma etendusi, kus ta avastaski enda jaoks teatrimaailma. Ta ise väidab, et kirjutas näidendile ,,Old Possum s Book of Practical Cats" muusika juba viieteistaastaselt. Lloyd Webber õppis Westminster Schoolis, huvitus tugevasti keskaja ajaloost ja lõpetas kooli edukalt. Seejärel asus ta õppima ajalugu Oxfordi Magdalena kolledzis ja kasvatses saada keskaegse arhitektuuri spetsialistiks. Siis aga sekkus saatus. Talle kirjutas noor algaja poeet Timothy Rice (tänapäeval maailmakuulus Tim Rice i nime all) ja pakkus noorele heliloojale oma
grupp"), mis tegutses aastatel 19521954 ja pani oma näitustega aluse briti popkunstile. Peter Blake (sünd 1932) lõi põhiliselt detailikirevaid kollaazhe naivistlikke maale, millele on lisatud kommertslikke banaalseid fotosid ja triviaalseid detaile. Tema teosed võivad olla nii rangelt stiliseeritud ja geomeetriliselt organiseeritud pildipinnaga kui ka pastoosselt maalitud (enamasti rohelist värvi eelistades). Tihti kajastab ta spordi ja teatrimaailma motiive. Blake'i vabaltmaalitud pilte vaadates tekib väga vanaemaaegne tunne.Inglise popkunsti üks rajajaid Allen Jones (sünd 1937) on töötanud kõikvõimalikes kunstitehnikates ning teinud seda maailma paljudes paikades (New York 196465, Hamburg 196870, Jaapan 1974, Kanada 1975, Los Angeles 1977, Shveits 1978, Hiina 1979 jne). Jonesi looming on enamasti selgelt erootilise alatooniga ja seda isegi mööblikujunduses, millega ta 1960. aastatel tegeles. Näiteks tegi ta 1969
Tsehhov vajas kirjutamiseks üksindust ning oma tervise tõttu ei saanud ta viibida ebasobiva kliimaga Moskvas, kus naine nautis suursugust seltskonnaelu ja teatritööd. Antoni ja Olga ühine laps suri kahjuks juba enne sündimist ning andeka kirjaniku järeltulijad jäidki olemata. Anton Pavlovits Tsehhov suri sama aasta juulis Saksamaal sanatooriumis kopsutuberkuloosi. Nende sajandivahetuse nelja näidendiga suutis Tsehhov muuta teatrimaailma. Ta oli tihti pettunud, kui tema teosed olid etendatud tragöödiatena, kuigi igaüks neist sisaldas kurbi elemente. Just komöödia ja tragöödia zanrite segamine on tema suurim annetus nii teatrisse kui ka kirjandusse üldiselt. Tsehhovi oskus vene elu nii mitmekesisena käsitleda nind argielu ja olustikku üksikasjalikult kirjeldada on tema teosed jäädavalt kirjandusklassikasse jäädvustanud. Tsehhov on samuti tuntud oma rõhuasetustega dialoogidedele ja kaudsele tegevusele.
ühekülgsusega. Nende teadvus terviklikum kuid ka palju ühekülgsem. Ei olnud ambivalentsust, iroonia puudus. See, mis neil oli, oli põlgus maailma vastu (misantroopia, melanhoolia). Ajaloolised põhjused, miks see nii oli. Inglise romantikute hilisem tulek võib seda seletada. Byron ja Shelley tulid siis hiljem. Teised inglise näitlejad näidendeid ei kirjutanud. Väitsid, et nende näidendid ei ole mõeldud laval esitamiseks (Byron ja Shelley). Byron ütles, et ta tunneb teatrimaailma liiga hästi selleks, et luua ambitsioone. Ta teadis, et tema teosed laval ei oleks leidnud adekvaatset väljundit. Nende kahe teoseid on nimetatud dramaatilisteks poeemideks, ehkki on kirjutatud kõigi draama reeglite järgi. Aeg-ajalt on neid püütud lavale tuua, kuid edutult, neis on midagi sellist, mis ei allu lavastamisele. Mõlemad kirjutasid näidendid elu lõpu poole, siis kui nad elasid Itaalias. Nad olid konfliktis kõrgseltskonnaga, seetõttu olid sunnitud Inglismaalt lahkuma
annaabi.ee 
