uuritavat paradigmasse suruda ning jättes tähelepanuta paradigma välised nähud. Ühel hetkel kuhjub paradigma välist aga sedavõrd palju, et teaduses toimub revolutsioon ja paradigma vahetatakse välja. Kuhn läks veelgi kaugemale, öeldes, et maailma mõistmine ja katsete ja vaatluste läbiviimine on alati teooriast koormatud. Me näeme maailma alati läbi teoreetiliste prillide ja tõde ei ole paradigmade eristamisel alati võimalik esile tuua. Veelgi kaugemale läks teadusfilosoofiline dadaist ja anarhist Paul Feyerabend, kes argumenteeris selle kasuks, et lõplikult ei ole võimalik kinnitada teaduse paremust posimise ees ja teaduses sobib kõik anything goes. Reeglite rikkumine viibki teaduses huvitavate tulemusteni. Ta pidas teaduse jaoks viljakaks tunnustatud faktide ja teooriatega mitte kooskõlas olevaid kontrahüpoteese.
sai London School of Economics and Political Science loogika ja teadusliku meetodi lektor ja mõned aastad hiljem, 1949 sai temast sama õppeasutuse professor. Popper osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Ta võttis ühendust ka Viini ringi, mis oli teadlaste ja filosoofide rühm Viinis. Kuna ta oli sealsete liikmete vaadete ja põhimõtete suhtes kriitiline, siis ta ei saanud liikmetega väga hästi läbi. Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi teadusfilosoofiline peateos "Logik der Forschung". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus, kvantmehhaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ning esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Popper] Oma uurimistulemuste avaldamist jätkas ta ka Uus-Meremaal
füüsikat õpetada. Aastatel 19301936 töötas ta õpetajana. Popper võttis ühendust Viini ringiga. Et ta oli selle ringi paljude põhimõtete suhtes kriitiline, oli suhtlemine selle esindajatega algul raske. Igatahes olid nood sunnitud tema õigustatud etteheidetele vastama. Popperit ei kutsutud kunagi Viini ringi seminarile ning Otto Neurath nimetas teda naljatamisi ringi ametlikuks opositsiooniks. Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi teadusfilosoofiline peateos "Logik der Forschung". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus, kvantmehhaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ning esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. Siiski oli Popper mõnes asjas ka Viini ringiga ühel meelel. Näiteks kaitses ta Richard von Misese
Descartes ja tema kaasaegsed lõid niiviisi lõhe või duaalsuse kahe maailma(pildi) vahel, millest me pole vabanenud tänini: - maailm nagu ta on antud meile (see igapäevane värviline, soe, lõhnav, kärarikas maailm) /ilmnev pilt/ - maailm nagu ta päriselt on (maailm, mis koosneb füüsikalistest osakestest ning jõududest) - seda, milline maailm päriselt on, saame teada teaduse vahendusel /teaduslik pilt/ 56. Teaduslik pilt ja ilmnev pilt Teadusfilosoofiline vahepala:Wilfrid Sellars (1912-1989) murdis pead selle üle, kuidas lepitada teaduslikku maailmapilti selle ilmneva [manifest] pildiga, mis meil on maailmast, kui me seal igapäevaselt ringi toimetame. Kui tekib konflikt kahe pildi vahel, siis on meil näiteks järgmised võimalused: 1. Teaduslik pilt kujutab seda, mis on tõeliselt olemas. Ilmnev pilt pole muud kui illusioon. MIKS? Teaduslik pilt toetub eksperimentaalsetele testidele ning tõendusmaterjalile
hinnatav n.ö. kõrvalseisja uurijale. Esmatähtis on pilguga või mõne teise õpetada uurijat märkama pedagoogilise distsipliini probleeme ning kahtlema vaatevinklist. kõiges Kuhnile ja enesestmõistetavana postmodernistidele pakutavas [vaata lühikest vastandub teravalt kriitilise ja tabavat ülevaadet sel ratsionalismi teemal Karl Popperilt teadusfilosoofiline (Popper 1999) - koolkond ning selle kättesaadav ka Tartu peaesindaja Karl Popper. Ülikooli raamatukogus]. Selle esindajad tunnistavad Kuhni ja Popperi küll teaduse sisemist mit- vastasseisu ja selle olulisust mekesisust ning teaduslike olen lähemalt käsitlenud teadmiste ekslikkust, kuid laialt kättesaadavas seavad eesmärgiks teaduse eestikeelses
siis on väga keeruline hoiduda lihtsustatud väitest „lumi on valge” ja piirduda mõne teaduslikult paremini kaitstavaga, näiteks „mulle tundub, et lumi on valge”, „kõik mu senised intervjueeritavad on vastanud, et lumi on valge” või „mu senised mõõtmistulemused on näidanud, et lumi on valge” (viimased kaks muidugi eeldusel, et vastavad uuringud on tõepoolest läbi viidud ja selliseid tulemusi andnud). See näib esmapilgul olevat üsna abstraktne teadusfilosoofiline probleem: kui lugeja suhtlusringkond on lume värvi teemal üldjoontes ühel nõul, siis ei ole enamasti tõesti vahet, kas esitada väiteid lume värvi kohta või iseenda lumevärviteemaliste arvamuste kohta. Huvitavaks läheb asi ainult juhul, kui lugeja suhtlusringkond ei ole vaadeldaval teemal ühel nõul. Siin raamatus tuleb juttu eriarvamusi võimaldavatest juhtudest keelega seotud aladel, täpsemini tõlkimisel, sõnastikukoostamisel, keelekorralduses ja keelealastes vaid- lustes
Näiteks sellisele iseloomule vastab tänapäeval füüsika ja seetõttu teadusmetodoloogias käsitletataksegi teadusena füüsikat kui teoreetilist objekti. ,,Universaalsete kriteeriumide ja meetodite puudumine ei ole muidugi midagi ,,kriminaalset", et peaksime tingimata niisuguse valdkonna teadmise kuidagi kahtluse alla seadma. Kahtluse korral aga tuleb lihtsalt igal konkreetsel juhul ette võtta spetsiaalne ja kompleksne ekspertiis. Esimeseks sam- muks võiks sellisel juhul muidugi olla teadusfilosoofiline ja teadusmetodoloogiline ,,läbivalgusta- mine"." Nii leidis Eesti teadusfilosoof Rein Vihalemm. Selline oleks hinnang füüsikateaduse aspektist ja kartusest sellest, et kas ehk ei ole tegemist meil siin ebateadusega. Kui ei ole seatud füüsikateaduse eesmärki ja ei kuulu füüsikateaduse kompetentsi, siis ei ole see ka füüsikateaduse mõttes teadus. Ainult selline asjaolu ei saa olla eespool kirjeldatud tunnetusvaldkonnale mingiks etteheiteks
Näiteks sellisele iseloomule vastab tänapäeval füüsika ja seetõttu teadusmetodoloogias käsitletataksegi teadusena füüsikat kui teoreetilist objekti. ,,Universaalsete kriteeriumide ja meetodite puudumine ei ole muidugi midagi ,,kriminaalset", et peaksime tingimata niisuguse valdkonna teadmise kuidagi kahtluse alla seadma. Kahtluse korral aga tuleb lihtsalt igal konkreetsel juhul ette võtta spetsiaalne ja kompleksne ekspertiis. Esimeseks sam- muks võiks sellisel juhul muidugi olla teadusfilosoofiline ja teadusmetodoloogiline ,,läbivalgusta- mine"." Nii leidis Eesti teadusfilosoof Rein Vihalemm. Selline oleks hinnang füüsikateaduse aspektist ja kartusest sellest, et kas ehk ei ole tegemist meil siin ebateadusega. Kui ei ole seatud füüsikateaduse eesmärki ja ei kuulu füüsikateaduse kompetentsi, siis ei ole see ka füüsikateaduse mõttes teadus. Ainult selline asjaolu ei saa olla eespool kirjeldatud tunnetusvaldkonnale mingiks etteheiteks
käsitletataksegi teadusena füüsikat kui teoreetilist objekti. „Universaalsete kriteeriumide ja meetodite puudumine ei ole muidugi midagi „kriminaalset“, et peaksime tingimata niisuguse valdkonna teadmise kuidagi kahtluse alla seadma. Kahtluse korral aga 52 tuleb lihtsalt igal konkreetsel juhul ette võtta spetsiaalne ja kompleksne ekspertiis. Esimeseks sam- muks võiks sellisel juhul muidugi olla teadusfilosoofiline ja teadusmetodoloogiline „läbivalgusta- mine“.“ Nii leidis Eesti teadusfilosoof Rein Vihalemm. Selline oleks hinnang füüsikateaduse aspektist ja kartusest sellest, et kas ehk ei ole tegemist meil siin ebateadusega. Kui ei ole seatud füüsikateaduse eesmärki ja ei kuulu füüsikateaduse kompetentsi, siis ei ole see ka füüsikateaduse mõttes teadus. Ainult selline asjaolu ei saa olla eespool kirjeldatud tunnetusvaldkonnale mingiks etteheiteks
annaabi.ee 
