17. Komi 2 18. Korealane 6 19. Kreeklane 2 20. Leedulane 41 21. Lätlane 30 3 22. Mari 23. Moldovlane 7 24. Mordvalane 9 25. Mustlane 1 26. Permikomi 1 27. Poolakas 41 28. Rootslane 2 29. Sakslane 28 30. Soomlane 174 31. Tadzikk 1 32. Tatarlane 37 33. Türklane 1 34. Türkmeen 2 35. Tsuvass 8 36. Udmurt 4 37. Ukrainlane 402 38. Ungarlane 2 39. Usbekk 2 40. Vadjalane 1 41. Valgevenelane 489 42. Valloon 1 43. Vepslane 1 44. Andmed puuduvad 1133 Kokku: 12934 Volikogu liikmed Ilmar Aun Andres Brenkin Aleksandr Smirnov Teet Enok
Kõige halvem oli see, kui meie seina taga peeti pidu. Naabritest eraldas meid ainult suletud ja ehk tekiga kaetud vaheuks, nii kostis seltskonna laul ja kära meie tubadesse ja ei lasnud meil magada. Ehk on see üks põh jus, miks ma tänini kärarikkaid olenguid ei salli ja Pehapi Laur on mind joodikute vastu allergiliseks muutnud. Naabrite hulgas oli paar korda ka mitte-eestlasi, Eestimaa venelased Trudnikovid ja lühemalt sõjaväelendur Silitski, venestund poolakas, kelle n aine oli tatarlane ja mängis plaatidelt tatari muusikat. Nendega oli meie läbisaamine hea, vahel isegi parem kui eestlastega. Kui juba oskasin natuke vene keelt, suunasid ema ja tädi mind seda jutuajamises naabritega kasutama. Mingit vastumeelsust vene kee le nagu kõigi muude keelte vastu meie perekonnas ei olnd. Vanaisa, ema ja tädi Mara olid saand venekeelse või osaliselt venekeelse hariduse ja nad kasutasid vene keelt tihti, tsiteerides luuletusi või öeldes mõned laused. Teine perekonnas
§ 36 õigus asuda Eestisse. § 54 olla ustav põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust. 1.4 Selgitage, miks enamikes riikides on kodanikel rohkem õihusi kui mittekodanikel. (1p) Et soodustada kodanikuks olemist. 1.5 Jaani inimõigusi on EV-s tema arvates rikutud ja ta ei ole rahul riigisisese kohtusüsteemi lahendiga. Mis kohtusse võiks ta pöörduda oma õiguste kaitseks? (1p) Euroopa inimõiguste kohtusse. 2. Eldar on 18-aastane tatarlane. Omades Venemaa kodakondsust on Eldar Otepää vallas püsivalt elanud 5 aastat. Eldaril on tööluba. Tähistage ristikesega, kas tal on/ei ole õigus: (3p) 1) olla ametiühingu ja Otepää Jahimeeste Seltsi liige EI SAA 2) osaleda rahvahääletusel EI SAA 3) pöörduda avaliku teabe saamiseks vallavalitsuse poole SAAB 4) kandideerida Otepää vallavolikogu valimisel EI SAA
asedirektor. Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna soome-ugri keelte erialal. Ehin suundus pärast ülikooli lõpetamist sugurahva sölkuppide juurde ja oli õpetaja Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas. Ta õpetas saksa keelt ja kehalist kasvatust. "Seal koolis oli üks maadlusmatt ja mul mõned maadlusvõtted kooli ajast meeles, eks ma siis seda õpetasingi," meenutab ta. "Kooli direktor oli tatarlane ja kui tuli ajalooõpetajana hakata tatari-mongoli ikke õudusi jutustama, viskas tal närv nii üle, et sokutas ajalootunnid ka mulle ja hakkas ise kehalist kasvatust andma." Lääne-Siberis Krasnoselkupski rajoonis, mis oli Eestist kaks korda suurem, elasid lisaks sölkuppidele evengid, tatarlased ja volgasakslased. Lähim maantee asus 1000 kilomeetri kaugusel, lähima raudteejaamani oli 1500 kilomeetrit. Liikuda sai jõgesid mööda. Ehin leidis sealt ka oma esimese abikaasa, kes oli komitar
klassi poissi – Markus, Olari, Esso, Vladi ja Janek – oma igapäevaste murede ja rõõmudega koolis ja eraelus. Marje Ernits “Hei, Dima” • Sisu tutvustus • Peategelane Dima on täiesti tavaline ühe Eesti väikelinna poiss, kelle ema on eestlane, isa Ukraina poolakas, vanaema moldaavlane ja vanaisa tatarlane. Mirja seevastu ehtne eestlane, pealinnatüdruk, kes suvel samasse linnakesse satub. Nende juhuslik kohtumine ja sellest kujunev sõprus on, nagu loo lõpuks selgub, hoopis olulisem kui pärinemine täiesti erinevatest maailmadest. Ruth Vassel “Sukk ja saabas” • Sisu tutvustus • “Sukk ja saabas” on lugu
Naabritest eraldas neid ainult suletud ja ehk tekiga kaetud vaheuks, nii kostis seltskonna laul ja kära nende tubadesse ja ei lasnud neil magada. Ehk on see üks põhjus, miks ta tänini kärarikkaid olenguid ei salli ja Pehapi Laur on teda joodikute vastu allergiliseks muutnud. Naabrite hulgas oli paar korda ka mitteeestlasi, Eestimaa venelased Trudnikovid ja lühemalt sõjaväelendur Silitski, venestund poolakas, kelle naine oli tatarlane ja mängis plaatidelt tatari muusikat. Nendega oli ta läbisaamine hea, vahel isegi parem kui eestlastega. Kui ta juba oskas natuke vene keelt, suunasid ema ja tädi teda seda jutuajamises naabritega kasutama. Mingit vastumeelsust vene keele nagu kõigi muude keelte vastu nende perekonnas ei olnud. Vanaisa, ema ja tädi Mara olid saand venekeelse või osaliselt venekeelse hariduse ja nad kasutasid vene keelt tihti, tsiteerides luuletusi või öeldes mõned laused
kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni." Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist. ,,Suurest mustusest," öeldi esimese kohta. ,,Suurest vaevast," arvati teisest. Laane peal magas venelane-tatarlane Kaasanist -- väike, kollase nahaga, juuksed kui nõgi. Suur suitsetaja ja suitsuallaneelaja, mille tõttu rinnad rõgisesid tal hullemini kui vanahärra Voitinskil. Tarvitas morfiumi ja jutustas, kus vähegi võimalik, kodulinna ööurgastest, mille rõvedaid lugusid oli tal lõpmatult, nagu mõtleks ta neid ise igapäev uuesti välja. Seisis või istus kuski pimedas nurgas, silmis rasvane läige, poisid summas ümber, sest kuulajatest polnud Bazkirtsevil kunagi puudu.
olevat.» «Minu kasuvend Gabriel!» hüüdis Ivo järsku üles karates. «Miks sa, lurjus, mulle seda kohe ei ütelnud?» Ivo tõttas telgist välja, teised tema kännul. Õues seisisv Gabriel hulga vahtide keskel, tema kõrval kanderaami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni käetud. Kasuvennad tundsid teineteise kõhe ara: vanal vaenul on ikka truum mälestus kui vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik. «Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud!» hüüdis ta pilkavalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust välkus. «Mina arvasin, et sa Venemaal ammugi nälga oled surnud.» Igal muul ajal oleks Gabriel teravalt vastanud. Nüüdki tõusis veri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt: «Ivo, sul on õgus pilgata. Sa oled suureks ja väevaks saanud, kuna mina mö oda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese päast tü utama, ma