eesmärke ega huvesi. Rahva arvamusest kui ei hoolita, siis lõpuks pole mingi hetk enam ka kultuuri ega riiki ise. Viimaks, oluline on ka oma riigi hoidmine keskkonna mõistes. Kui ei vähene need meeletud prügihunnikud iga nurga peal, ei võeta midagi ette ega hoolita sellest rämpsust, siis ei ole lõpuks ka järeltulevatel põlvedel puhast ega tervislikku keskkonda, kus elada. Vähene keskkonnasäästlikkus, tarbijalik, tervise- ja kesskonnariske eirav elustiil ei lõppe hästi. Ülal toodud näidete ja Eesti riigi probleemide põhjal ei saa veel täna paraku öelda, et Eesti ühiskonna jätkusuutlikkus oleks tagatud. Sinna on veel pikk maa minna, enamik jätkusuutikkuseks vajalikke tingimusi ei ole võimalik veel Eestil täita. Kuid kõik on praeguse põlvkonna ja riigi teha, kui teha õigeid valikuid ning tegusi, siis ehk kunagi on jätkusuutlikkus Eestis tagatud.
paljud ohud. Esiteks Eesti inimkapitali aina süvenev defitsiit: madal sündivus, rahvastiku vananemine, rahva halb tervis ning väljaränne. Viimast soodustab siinne madal palgasüsteem. Sotsiaalse sidususe puudumine toob kaasa võimetuse kokkuleppeks ühishuvide üle. Hirm kultuuri hääbumise ees ehk identiteedi nõrkus. Riigi nõrkus ja võõrandumine rahvast. Eesti majanduse senise kasvumudeli ammendumine: puudulik innovatiivsus ja vähene keskkonnasäästlikkus. Tarbijalik, tervise- ja keskkonnariske eirav elustiil. Heaolu indikaator ühiskonnas on inimeste rahulolu oma elukvaliteediga. Mida rohkem inimesi oma eluga rahul on seda parem mulje jääb riigist. Heaolu näitajad sõltuvad ühiskonnas valitsevatest väärtustest. Näiteks Eestis on üks suurimatest väärtustest, et kõht oleks täis, samas aga rikkad riigid, mis asuvad soojas kliimas on hädas veepuudusega
Roomlaste kaudu jõuab kreeka kunst eurooplasteni. Rooma skulptuuris jätkuvad kreeka traditsioonid, seda nii vormi kui sisu poolest, aga ka tööde teostajate poolest. Nimelt on just kreeka meistrid, või meistrite järgijad need, kes roomaaegset plastikat teevad. Kuid kunstnike staatus on roomas erinev kui kreekas, rooma kunstnik on nimetu, ta on pigem tasustatud ülesande täitja kui iseseisev looja, tunnustatud pigem käsitöölisena. Seda ka seetõttu, et rooma ühiskond oli oma olemuselt tarbijalik, hea näide on arvukas koopiate valmistamine. Kuid siiski on kreeka kunst kui selline, roomlaste seas kõrges hinnas, allutatud Kreekast tuuakse hulgaliselt kunstiteoseid kaasa, et nendega näiteks oma elamuid kaunistada. Samuti tegeletakse just rooma aja alguses hoogsalt kreeka kujude kopeerimisega. Seda tehakse nii ulatuslikult, et kujunevad välja kopistide koolkonnad, mis võisid tegutseseda ka Roomast väljaspool, näiteks Ateena uus- atikute koolkond. Näiteks meister
ülemvõim on ohus. Sellele põhimõttele toetudes susruti 1956. aastal maha Ungari rahvaülsetõus, Praha kevad ja seda kasutati siis, kui 1979. aastal NL viis oma väed Afganistani. Vietnami sündroom Lääneriikide noorsoo pettumine demokraatlikes väärtustes, levis Vietnami sõja ajal 1960. aastate lõpus. Eriti häiris noori vanema põlvkonna, kes oli areenile astunud II maailmasõja ajal, liialt tarbijalik ning eelkõige materiaalsetele väärtustele suunatud mentaliteet. Üheks tagajärjeks näiteks oli noorsoorahutuste puhkemine 1968. aastal Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Hallsteini doktriin Saksamaa Liitvabariigi ametlik välispoliitiline hoiak 1950. ja 1960. Aastail; selle järgi on Lääne-Saksamaa ainuke seaduslik Saksa riik ja saksa rahva esindaja. Ida-Saksamaa ehk DDR ei ole riik, vaid Saksamaa okupeeritud osa
Roomlaste kaudu jõuab kreeka kunst eurooplasteni. Rooma skulptuuris jätkuvad kreeka traditsioonid, seda nii vormi kui sisu poolest, aga ka tööde teostajate poolest. Nimelt on just kreeka meistrid, või meistrite järgijad need, kes roomaaegset plastikat teevad. Kuid kunstnike staatus on roomas erinev kui kreekas, rooma kunstnik on nimetu, ta on pigem tasustatud ülesande täitja kui iseseisev looja, tunnustatud pigem käsitöölisena. Seda ka seetõttu, et rooma ühiskond oli oma olemuselt tarbijalik, hea näide on arvukas koopiate valmistamine. Kuid siiski on kreeka kunst kui selline, roomlaste seas kõrges hinnas, allutatud Kreekast tuuakse hulgaliselt kunstiteoseid kaasa, et nendega näiteks oma elamuid kaunistada. Samuti tegeletakse just rooma aja alguses hoogsalt kreeka kujude kopeerimisega. Seda tehakse nii ulatuslikult, et kujunevad välja kopistide koolkonnad, mis võisid tegutseseda ka Roomast väljaspool, näiteks Ateena uus- atikute koolkond
religioossuse ning talupoegade maailma ja kiriklike hierarhiate, aga ka väärõpetuste vaheliste kontaktide tundmaõppimisega. Paljud talupoegade uskumused pärinevad eelkristlikust ajast või igal juhul ei ole kristlikku päritolu. Nende silmis olid paljud kiriku tegemised otseselt seotud põllumajanduslike tsüklite kordumistega. Jumalustele annetati, et need tagaksid korraliku saagi ja taeva armulikkuse ning annaksid tervist inimestele ja loomadele. Inimeste suhtumine loodusesse oli puhtalt tarbijalik. Nad ei tunne end loodusga kokkusulanuna, kuid ka ei vastanda ennast loodusele. Inimesed kõrvutavad end kogu ülejäänud maailmaga ja mõõdavad seda oma isikliku mõõduga, mille nad leiavad iseendas, oma kehas ja oma tegevuses. Inimene oli füüsiliselt kõikide asjade, aga eelkõige maa mõõduks. Teekonda mõõdeti sammudega (foot). Küünar, vaks ja sõrm- need olid kõige loomulikumad ja levinumad mõõdud
olla ,,tegelik" või ,,vaba" ,,isiksuse" oma. Teiselt poolt jällegi - naine teeb mis tahab ja on tunkesid kandev lesbi või pitsi kandev Mai Loog. Kas pornograafia on naiste piiramine? Aga kui naisele meeldib pornograafia? See viib Wilsoni mõttele, miks peaks need olema feministid, kes naistele uusi reegleid seavad, ehk et ilmselt ei ole võimalik lahendada probleemi: ühelt poolt hukkamõist tarbijalik suhtumine kleitidesse ja moodi ja teiselt pooltindividualism, mida kleidid loovad. Kuid moega ühildumine on Wilsonil samamoodi nagu Simmelil: negtiivse märgiga konformism. St alternatiivmood ei ole mingi kõrgem ideaal. Vaba ja isiklik mood kui miski, mis eksisteerib ainul kuskil subkultuurisõgavustest? Mood on üks etseetilistest vabadustest, mis aitab alternatiive leida kui kunst. Mood ei ole mäng - see on kunstivorm ja sotsiaalne süsteem
Ehk et iha ilusa kleidi järele ei põhine ratsionaalsusel ega kasulikkusel. Sellel alusel võib hukka mõista Rubensi ja Tintoretto, sest need maalisid ainult tisse ja pepusid ja olid üldse pornograafid. Selline progressivne vs traditsiooniline kunstilähenemine hoopis uuest vaatenurgast. See viib Wilsoni mõttele, miks peaks need olema feministid, kes naistele uusi reegleid seavad, ehk et ilmselt ei ole võimalik lahendada probleemi: ühelt poolt hukkamõist tarbijalik suhtumine kleitidesse ja moodi ja teiselt pooltindividualism, mida kleidid loovad. Vaba tahe on müüt? Inimesed on sotsiaalselt konstrueeritud? Mood ei ole seotud vaba tahtega, majanduse ja kasulikkusega, vaid kaasaegsete moevooludega. Liberaalsed naised, vabastatud naised 60ndatel ütlesid, et tuleb teha oma asja, kuid kudias siis on nii, et kõik teevad oma asja? Samad riided jne. Kuid moega ühildumine on Wilsonil samamoodi nagu Simmelil: negtiivse märgiga konformism
mööda. 60ndate lõpul ametliku-mitteametliku vahe suhteliselt väike, pärast 68. aasta sündmusi hakkab see suurenema ka poliitilises plaanis. Näivus selles mõttes, et räägime sotsialistlikust realismist jne, samas saunapidudel räägime metsavendade laule. - Hakkab toimuma kaksikkäitumine. See osalt on ja ei ole massikultuuri pealetulekuga. Massikultuur tuleb mitut moodi. Üheltpoolt alternatiivse noorsookultuuri muutumist. Rohkem see, et tarbijalik mentaliteet suureneb. Suurenemine torkab silma 50- 60ndate taustal, kus massikultuuril on väiksem osa. Enne asendas seda poliitiline propaganda. Rahvalik massikultuur - ehitatakse Soome saunu, soetatakse autosid, tehakse oma väike ja turvaline maailm, mis eristatud suurest-poliitilisest maailmast, võimaldab eemale tõmbuda ametlikest struktuuridest. Materiaalsuse ja massikultuuri vahe, tekib defitsiit, aga see ei takista hästi elamast. Kui
annaabi.ee 
