tähenduse säilitamine; vaadeldes teksti moonutamise suundumusi, toob välja selle 12 erinevat viisi: 1. Ratsionaliseerimine hõlmab endas eeskätt lausestuse korrastamist vastavalt tõlkekeele reeglitele. Kuigi see on tõlkimisele ka olemuselt vajalik, on ratsionaliseerimisel oht, et lõhutakse proosatekstile iseloomulik "vormitus". 2. Selgitamine on ratsionaliseerimise loomulik tulem, mis taotlebki teataval tasemel selgust. See on tõlkimisele põhimõtteliselt loomuomane ja täidab ühest küljest tõlkimise ülimat funktsiooni - ilmutada originaali seni avastamata nüansse. Teisalt aga võib taoline selgitamine ka paljastada soovimatu - selle, mis oligi mõeldud varjule jääma. 3. Laiendamine on kahe eelneva suundumuse tagajärg. Ratsionaliseerimine ja selgitamine nõuavad teksti laiendamist ja seetõttu on tõlked tihtipeale originaalidest mahukamad
paremini ning samas suunas liigub ka uudiste ajakirjandus. Infot püütakse pakkuda meelelahutuse vormis. Ajalehtedes on palju kõnekeelseid väljendeid, vulgarisme ja vandesõnasid, mis on tänapäeval muutunud omamoodi moesõnadeks. Ajalehed annavad rohelise tule vabale keelekasutusele ning inimesed lähevad sellega kaasa. Teinekord võib tekkida küsimus, kas toimetajale jäävad märkamatuks pealkirjas olevad küsitavused või taotlebki ta teadlikult tavapärasest kõrvalekalduvat stilistikat, püüdes olla teistest erinev, individuaalne, isikupärase sõnastusega. On ka võimalik, et tavapäratu sõnakasutusega püüti lihtsalt saada tähelepanu ning tegelikult on eesmärgiks müüginumbrite suurendamine. Reet Kasik rõhutab, et keele variatiivsus on loomulik, kuid oluline on ka situatsiooni ja konteksti tunnetus. Eraelus kasutatav ei pruugi sobida avalikkuse jaoks. Meelelahutusmeedia peaks erinema uudistest
värsimõõdus niisamuti nagu ilma värsimõõduta), vaid selle poolest,
et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda.
Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju
luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.
Üldine on see, milliseid asju
sokeerimiseks ja kunstiku soov tuntust koguda või lihtsalt näitused mõnest aktuaalsest teemast. Näiteks valimis teemaline näitus, mis toimus 3.märtsil nimega "Valimisnänn läbi aegade" või ensüklopeedia näitus, mis toimus 1.märtsil ja oli pühendatud esüklopeedia sünnipäevale. Kõik need erinevad näitused on puudutanud publikut mingil moel. Neid sokeerinud, tekitanud nostalgia hetki, naerma ajanud või pannud mõtlema. See on aga hea, sest kunstnik taotlebki eelkõige seda, et ta looming tekitaks vaatajas emotsioone. Üha enam mõtlevad välja kunstnikud uusi nippe, kuidas vaatajat sokeerida, nagu seda hakati taotlema ka siis, kui akateemiline kunst hakkas on mõju kaotama. Näiteks instalatsioon "objekt nr.2011" Vabaduse väljakul. Jällegi midagi täiesti uut kunsti maailmale. Samuti Karl Ristikivi teoses "Hingede öö" võime leida kunstniku soovi sokeerida publikut. Teoses otsustas
Ördali abielulugu ning võõra vere probleeme. Muu hulgas räägib Ördal ka oma harrastusest öisest pildistamisest välkvalgusega, st magneesiumiga. Nii toob Hindrey tabava motiivi fotograafi välkvalgus öös paljastab seda, mida tavaliselt ei näe. Välkvalgus on ilus metafoor novellizanri kohta üldse. Peaks ju novellgi pakkuma teravat konflikti, mis otsekui välkvalgus öös paljastab kujutatava tõeluselõigu olemuse. Klassikaline novell niisugust välkvalgust taotlebki. Aga mitte Hindrey. Tema paneb oma novellile küll pealkirjaks ,,Välkvalgus" ja kasutab jutustamise käigus välkvalguse motiivigi, kuid novelli süzeed ta välkvalguse-efektile ei raja. See eeldaks teravat konflikti, lõikuvat intriigi, raksuvat pinget. Hindrey ,,Välkvalguses" puudub üldse süzeeline konflikt. Siin ainult kirjeldatakse ja arutletakse. Ei juhtu mitte midagi ootamatut, mitte midagi klassikaliselt novellilikku.
Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: Trivium – grammatika, dialektika, retoorika kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia Üldine on see, milliseid asju iseloomult mingisugune tegelane Renessanss Üleminek keskajalt uusaega vastavalt tõenäosusele või paratamatusele juhtub kõnelema Dante – tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt või tegema, mida taotlebki luule, kuigi tegelastele nimesid Kesksed teoreetikud: andes, üksik aga on see, mida näiteks Alkibiades tegi või Itaalias Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro tundis. Inglismaal: Sidney (tõlge Jaan Unt vt http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/) Prantsusmaal: Du Bellay Trias 14.-15
et tõde on otsekui mäetipp, milleni võib jõuda ka erinevaid teid pidi. Vanas Hiinas oli kombeks selgitada asju analoogia, mõistujutu või metafoori abil. Muidugi ei saa idamaiseid mõistujutte seejuures pidada otseseks elujuhiseks, nagu seda Läänes pahatihti ette kujutatakse. Mõistujutu aluseks oleva allegooria eesmärk on panna inimene mõtlema asjade olemuse üle. Selle tagajärjel võib teha ka mõningaid praktilisi järeldusi, kuid see pole seatud omaette eesmärgiks. Mõistujutt taotlebki üksnes mõistmist, eeldades, et mõistjat on juba raskem eksitada. Samasugust metafoorset tõlgendamist võimaldab ka Alan Alexander Milne'i karupoeg Puhh ja teised tegelaskujud. Ning tegelikult võib ka Puhhi-raamatu vaimsust pidada lähedaseks maailmavaatele, mida Hiinas esindavad taoistid. Tundmatut on alati mõistlik käsitleda tuntu kaudu ning kõigile tuntud karupoeg Puhh on just säärane tegelane, kelle abil
omanik. Provintsiaalne omand provintsi maatükke sai omandada igamise teel. Kaasomand- üks ja sama asi on reaalselt jagamata mitme isiku omandiks. Igal omanikul on mõtteline osa. Kvriitlik omand- Peregriinide omand 29.Omandiõiguse kaitse Siin oli Rooma õiguses kahte liiki kaitsevahendeid. POSSESSOORSED hagid milledega toimub vaid faktilise olukorra jaluleseadmine. Isik saab asja valduse tagasi, küsimata kas ta on omanik. PETITOORSED hagid nendega taotlebki omanik omandiõiguse tunnistamist. Esikohal on siin REI VINDICATIO, Hagi millega omanik kaitseb talle kuuluva omandiõigust on ACTIO NEGATORIA, Preetori poolt loodud õigus omandiõiguse kaitseks ACTIO PUBLICIANA. 30.Õigused võõrale asjale Pant Käibehuvides tekkinud puhtvaraline kohustuse vahend täitmise kindlustamiseks. Fiducia cum creditore Võlgnik andis asja võlausaldajale omandiks, tingimusega see asi võlgnikule võla tasumisel tagasi anda