da Palestrinat ja Claudio Monteverdit. Olulised olid ka madalmaade koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez ning veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli. Renessanssi ajastu muusikakeskuseks sai Itaalias, Veneetsias Püha Markuse kirik. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal- kui instrumentaalmuusika. Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ning väga pidulik pavaan 2/4 ja 4/4 taktimõõdus, kiire hüppetants galliard 3/4 taktimõõdus ning lõbus seltskonnatants braanl 4/4 taktimõõdus.
Nii bebop'i meloodia kui ka rütm olid svingiga võrreldes tunduvalt keerulisemad. Võrreldes cool jazz'iga oli bebop aga lärmakam. Kuulsaimad bebop'i muusikud olid pianist Thelonius Monk, altsaksofonist Charlie Parker ja trompetist Dizzy Gillespie. Thelonius Monk Charlie Parker Dizzy Gillespie Bebop ei olnud mõeldud tantsimiseks ja seega said muusikud mängida kiiremas tempos. Swing ja bigbändid olid leidnud põhilist rakendust tantsumuusikas, mis kõlas nii tantsusaalides, heliplaatidel kui raadio vahendusel. Suurte orkestrite asemele hakati moodustama 4-5 liikmelisi ansambleid. Klassikaline bebopi ansambel koosnes saksofonist, trompetist, klaverist, kontrabassist ja trummidest. Pillidel hakati kasutama äärmisi registreid, mis kõlasid vilistavalt ja kriiskavalt. Ka harmoonias hakati kasutama kõrvale võõraid kooskõlasid. Meloodiline joonis muutus keerukamaks, improvisatsioonid kujutasid kiirete passaažidega käike
Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper „Daphne“ etendus 1598. aastal. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu- ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tšello ja kontrabass. Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ning väga pidulik pavaan, kiire hüppetants galliard ning lõbus seltskonnatants braanl.
Olulised olid ka franko-flaami koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez, franko-flaami ja Burgundia koolkonda kuulunud Gilles Binchois ning Venezia koolkonna esindajad Adrian Willaert ning Andrea ja Giovanni Gabrieli. Renessansiajastu muusikakeskuseks sai Püha Markuse kirik Venezias. Selles kirikus oli 2 suurt orelit, koor ja orkester. Pidulikel jumalateenistustel kõlas nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusika. Tantsumuusikas olid populaarsemateks tantsudeks aeglane ning väga pidulik pavaan 2/4 ja 4/4 taktimõõdus, kiire hüppetants galliard 3/4 taktimõõdus ning lõbus seltskonnatants braanl 4/4 taktimõõdus. Renessansile olid iseloomulikud katsetused uue helikeele leidmiseks. Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mazoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni
Stalini poliitika hukkamõistmine andis ka muusikutele avaramat mänguruumi. 1960. aastate kitarriansamblite buumile valmistas omalt poolt ette pinnast Emil Laansoo, kes katsetas juba 1950. aastatel stuudios mitmekordset pealemängu. Emil Laansoo andambel sai omamoodi vahelüliks varasemate jazz-orkestrite ja 1960. aastate kitarriansamblite vahel. Selle aastakümne popmuusikavoolud Eestis võib kõige üldisemalt jagada kolmeks: jazz, biit ja estraad. Jazz-muusika hakkas eemalduma tantsumuusikas domineerinud svingistiilist. Iga-aastased Tallinna jazz-festivalid tõid endiselt massiliselt rahvast kokku, kuid selle peapõhjukseks olid heal tasemel rahvusvaheliselt tuntud välismaa ansamblid. Tänu neile festivalidele said tuule tiibadesse uus põlvkond jazz-muusikuid (Tõnu Naissoo, Tiit Paulus jt). Positsioonid, millelt jazz oli sunnitud taganema, hõivas biitmuusika. Selliste ansamblite nagu The Beatles eeskujul tekkis ka Eestis hulk kitarriansambleid. 1963
Grapsi Grupp, mille tegevusaeg oli palju aastaid. GGG muusikastiil oli heavy metal ja hard rock. GGG lagunes, kui Graps pöördus Ameerikasse ning tulid kokku alles aastal 1995. 3.Grapsi tegevused 20. sajandi lõpus 3.1 Gunnar Graps 1989. aastal kolis Gunnar Graps Ameerika Ühendriikidesse. Tagasi pöördus Eestisse alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Asus tööle Kuku Raadiosse, muusikatoimetajana ja parvlaevale Estonia, töötas seal DJ-na tantsumuusikas. 1995. aastal alustas uuesti tegevuse GGG. Grapsi masendus kasvas, sest neil õnnestus esineda vaid keskmiselt kord kuus. 4.Grapsi tegevused 21. sajandi alguses Grapsi elu ei läinud siiski kuidagi hästi, kui enne. 2002. aastal andis välja kolm CD kogumiku sarjsast ``Eesti kullafond´´. See tuli sellest, et sajandi alguses ta esines Hansabanga pensionifondi reklaamis. 2003. aastal andis välja bluusihõngulise albumi ``Rajalt maas´´, mis oli temalt viimane album
vaimude peletamiseks. Sistrumil oli 2 põhikuju: 1) metallist ja kaarjas, 2) fajansist templisistrum, millel oli keskne jumalanna Hathori pea. Metallpill oli tagurpidi pööratud U-kujuline ning sageli hõbedast, alla oli kinnitatud puust käepide. Vabalt rippuvad vardad või traadid tilisesid raputamisel ja varraste küljes oli metallkettakesi, mis omakorda helisesid. Keskaja Euroopas mängiti triangleid nii vaimulikus kui tantsumuusikas. Põhja-Euroopas olid trianglid suuremad kui nüüd ja trapetsikujulised. Harilikult oli nende alumise pulga küljes rõngad või kuljused. Enne 1660. a oli rõngaid harilikult kolm, hiljem viis. 19. sajandiks olid rõngad kadunud. Kellad Ühel või teisel moel tuntakse kelli kogu maailmas. Muinas-Egiptuse preestrid kandsid templis hõbekellukesi amulettidena, see tava jätkus kristlikus kirikus kuni 11. sajandini. Kariloomadele pandi kellad kaela kurja eemalhoidmiseks
paljudele trompetistidele) ja altsaksofonist Charlie Parker (1920-1955). Viimasest sai kaasaegse jazzi tõeline suurmeister, nagu Louis Armstrong oli traditsioonilise jazzi suurmeister. Teda võib pidada ka bebopi stiili rajaks ja ka muusikuks, kellest kaasaegne jazz on väga palju mõjutusi saanud. Bebopi stiil ei ole enam kaugeltki sädelev, elegantne tantsumuusika, nagu seda oli swing. Swing ja bigbändid olid leidnud põhilist rakendust tantsumuusikas, mis kõlas nii tantsusaalides, heliplaatidel kui raadio vahendusel. Suurte orkestrite asemele hakati moodustama 4-5 liikmelisi ansambleid. Pillidel hakati kasutama äärmisi registreid, mis kõlasid vilistavalt ja kriiskavalt. Ka harmoonias hakati kasutama kõrvale võõraid kooskõlasid. Meloodiline joonis muutus keerukamaks, improvisatsioonid kujutasid kiirete passaazidega käike. K asvas löökriistade osatähtsus, kontrabassile jäi vaid põhirütmi mängima
Charlie Parker (1920-1955). Viimasest sai kaasaegse jazzi tõeline suurmeister. Teda võib pidada ka bebopi stiili rajaks ja ka muusikuks, kellest kaasaegne jazz on väga palju mõjutusi saanud. Pärast Charlie Parkerit ei olnud jazz enam see kes ta oli enne. Mis on Bebopile omane: · Bebopi stiil ei ole enam kaugeltki sädelev, elegantne tantsumuusika, nagu seda oli swing. · Swing ja bigbändid olid leidnud põhilist rakendust tantsumuusikas, mis kõlas nii tantsusaalides, heliplaatidel kui raadio vahendusel. · Suurte orkestrite asemele hakati moodustama 4-5 liikmelisi ansambleid. · Pillidel hakati kasutama äärmisi registreid, mis kõlasid vilistavalt ja kriiskavalt. · Ka harmoonias hakati kasutama kõrvale võõraid kooskõlasid. · Meloodiline joonis muutus keerukamaks, improvisatsioonid kujutasid kiirete
valitsenud rahvuslikud meeleolud, mille tõttu kõik saksapärane oli tõrjutud seisuses ja saksa orkestrid, kelle vahendusel lärmidžäss näiteks Soome jõudis, ei suutnud siin läbi lüüa (Hovi 2002: 146). Kas sellisel “muusikal” džässmuusikaga midagi ühist oli, on küsitav. Džässi sissemurret meie traditsioonilisse kultuuriruumi võib eeltoodud teooriate kohaselt käsitleda akulturatsiooniprotsessina, mille käigus afroameerikalik džäss juurdus meie tolle- aegses tantsumuusikas, tõrjudes ühe osa sellest (vanemad tantsud) kõrvale ja sulatudes teise, ise ka samal ajal muutudes. Protsessi on kõige lihtsam mõista, vaadeldes seda koos muutustega ajaloos ja ühiskonnas, nagu ka Peter Murdock soovitab (Murdock 1965: 116). Džäss on oma tekkest alates olnud seotud eelkõige linnakultuuri ja selle arenguga. Nii oli see Ameerikas ja ka meil. Siin võib näha otseseid sidemeid 1920. aastail hoogustunud industriali- seerimis- ja linnastumisprotsessiga
annaabi.ee 
