Tänapäevase tolmuimeja ajalugu (0)

Tänapäevase tolmuimeja ajalugu
Tolmuimejad on ühed populaarseimaid leiutised kodumasinate tööstuses. Nad teevad puhastamise lihtsamaks ja on palju põhjalikumad kui lihtsalt pühkimine või muul viisil puhastamine mida inimesed kunagi kasutasid. Aga tolmuimejad ei ole alati olnud nii mugavad ja kasutajasõbralikud nagu me teame neid tänapäeval.Tolmuimeja leiutamist ei saa aga omistada ühele leiutajale, vaid paljudele . Iga leiutis ja patent on teinud väiksemaid parandusi ja nii on kujunenud tolmuimejast see, mida me kasutame täna.
Esimene inimene, kes patenteeris tolmuimeja ühe versiooni, oli Daniel Hess aastal 1860. Tema patenti nimetati tegelikult vaibapühkijaks, mitte tolmuimejaks. Sellel vaibapühkijal olid ümmargused harjad, mis keerlesid, et korjata üles mustus . Tema leiutisel oli ka üksikasjalik lõõtsade süsteem, mis asetses masina peal, et tekitada imemiseffekti.
Esimese käte jõul töötava puhastaja nimega „Tuulekeeris“, mis kasutas vaakumit, leiutas 1865 aastal Ives W. McGaffey. Ka see leiutis oli ilma mootorita, ning kasutas käsivänta, mis pani pöörlema ventilaatori, et tekitada imemist. See disain ei olnud väga massiivne, kuid see eest raskesti opereeritav tingituna asjaolust, et sa pidid keerama vänta samal ajal, kui sa masinat ennast mööda põrandaid liigutasid. Aastal 1869 patendeerib ta „Tuulekeerise“ ja asutab American Carpet Cleaning Co.
Aastal 1876, leiutas Melville R. Bissell tõukejõul töötava vaibapuhastaja oma naisele, et puhastada saepuru vaipadelt. Veidi aja pärast loodi ettevõte Bissell Carpet Sweepers. Pärast Melville'i ootamatut surma aastal 1889, võttis Anna ettevõtte enda kontrolli alla ning muutus üheks võimsaimaks ärinaiseks tol ajal.
Aastal 1898 esitas John S. Thurman patendi "pneumaatilise vaiba renoveerijale". Thurman lõi bensiini jõul töötava vaiba puhastaja ettevõttele General Compressed Air Company. Ajalehekuulutuse kaudu pakkus ta oma hobusega veetavat puhastussüsteemi, mis maksis 4$ külaskäigu kohta. Aastaks 1906 pakkus Thurman sisseehitatavat tsentraaltolmuimejat, mis siiski ei olnud võimeline imetud tolmu koguma. Tema masinat peetakse kohati esimeseks meie mõiste järgi tolmuimejaks, kuigi see pigem puhus tolmu anumasse mitte ei imenud seda sisse, nagu praegused masinad .
Veel üks isik, kes on aidanud tolmuimeja arengut on H. Cecil Booth . Ta vaatles, seadet , mis kasutas õhupuhangut, et eemaldada tolm toolidelt rongis. Mõeldes, et kas ta võiks imiteerida vastupidist efekti, veetis ta mõnda aega proovides erinevaid tehnikaid. Ta kirjutas: "Ma tegin eksperimendi imedes oma suuga vastu plüüšist istet restoranis .“ Ta mõistis, et peab välja mõtlema viisi, kuidas filtreerida õhk ja püüda kinni mustus. Ta patenteeris oma imemisega puhastaja aastal 1901, kuid kuna see oli nii suur veeti seda mööda Inglismaad hobusekaarikuga. See tolmuimeja oli valmistatud sisepõlemismootoriga mis kasutas bensiini ja ei sisaldanud harjaseid. Tema leiutis võeti hästi vastu Briti kuningakoja poolt, ning avas ukse teiste leiutajatele, et proovida ja parandada tolmuimejat.
James Murray Spangler, majahoidja Ohiost, oli allergiline tolmu vastu kuid majanduslikel põhjustel ei saanud lahkuda töökohast. Ta otsustas võtta ohjad enda kätte ja proovis täiustada viisi kuidas ta pühib vaipa. Ta kasutas seebikarpi, elektrimootorit, luua käepidet ja padjapüüri, et luua algelise disainiga kaasaskantav tolmuimeja. Ta müüs ühe oma seadme Susan Hooverile, nahktoodete valmistaja abikaasale, kellele jättis see puhastusmasin sügava mulje. William, tema abikaasa otsustas investeerida nende masinate tootmisesse ja ostis Jamesilt masina patendi, ning tegi temast partneri ettevõttes Hoover ’s Electric Suction Sweeper Company. Spangleri masinat täiustati terasest korpuse, rataste ja lisamanustega. Järgnevad uuendused sisaldasid esimesi ära visatavaid filterkotte aastal 1920 ja esimest püstises asendis tolmuimejat aastal 1926