1941. aasta SaksaNõukogude sõja puhkemine. Punaarmee ja Wehrmachti jõud ja kavad Eesti suunal. Saksa vägede sissetung Eestisse, esimesed kokkupõrked, rinde takerdumine Kesk-Eestis. Suvesõda. Hävituspataljonide loomine ja terror. Mobilisatsioon Punaarmeesse, rekvisitsioonid ja evakuatsioonid. Metsavendluse põhjused, aktiivse võitluse algus, peamised võitlusvormid, piirkondlikud eripärad, suuremad lahingud, Tartu ülestõus. Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid. Saksa pealetungi jätkumine. Võitlused Tallinna pärast. Juminda miinilahing. Lahingud Lääne-Eesti saartel. Punaarmee 22. Laskurkorpus SaksaNõukogude sõja puhkemine Saksamaa alustas operatsiooni ,,Barbarossa" ja ründas N.L. 22. juunil 1941, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941. 26
suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid. Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest. Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised: · Kapten Karl Talpaku pataljon, Otepää · Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla · Kolonel Henn-Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti. Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolsevike väljaajamisel Eestist. Eesti metsavendlust 1941. aastal ja ka hiljem tuleb käsitleda kui spontaanset rahvaliikumist,
Eesti ja Saksa üksused jõudsid Pärnu. · Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. · 9. juulil toimus tulevahetus põhja pool Emajõge asunud NKVD üksuste ja vastloodud Omakaitse vahel. Omakaitse üksused vabastasid Elva ja Otepää. Esimesed Saksa üksused jõudsid Tartu. · 11. juuli - Otepäält saabub Tartu metsavendade üksus kapt. Karl Talpaku juhtimisel, kes Emajõe rindejoonele asub. Punaarmee väeosad üritavad ületada Emajõge, kuid Omakaitse üksused löövad need tagasi. Tartu jõuab major Friedrich Kurg, kes hakkab täitma linna komandandi kohustusi. Tartu lahingutes osalenud metsavendadest moodustatakse neli Omakaitse kompaniid. Tegevust alustab Tartu linnavalitsus, linnapeaks saab dr. Robert Sinka. Tartu jõuavad esimesed saksa üksused ja saksa välikomandatuur.
Lõuna-Eesti enam-vähem omal jõul . Täpseid andmeid metsavendade arvust mõistagi pole. Üldiselt arvestatakse 25.000 - 35.000 metsavennaga , kellest 12.000 olid enam-vähem relvastatud ja võitlesid aktiivselt . Vabastatud aladel loodi metsavendade baasil Omakaitse , kus 1.augustiks oli üle 14.000 ja 1.septembriks ligi 25.000 meest . Samuti loodi esimesed improviseeritud väeosad ( suuremateks major Hirvelaane pataljon 300 mehega , kapten Talpaku pataljon 300 mehega ja Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon 400 mehega ) . Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt . Eriti oluline oli üle 40.000 meheliseks kasvanud Omakaitse roll metsade puhastamisel sinna jäänud punaväelastest 1941.a.sügistalvel . Kummatigi oli eestlastel sõjategevuses abistav osa , mida pahatihti on romantiliselt ületähtsustatud .
6. VIII Saksa väed jõuavad Kunda juures mereni 17. VIII sakslased Narvas 20.–25. VIII lahingud Tallinna pärast 28. VIII sakslased Tallinnas Metsavennad Vabastasid Lõuna-Eesti enamvähem omal jõul. Kokku 25000–35000 meest, kellest 12000 oli relvastatud ja võitles aktiivselt. Omakaitse koosseisus oli 1. IX 1941 u 25000 meest. Hiljem kasvas rohkem kui 40000 meheliseks. Improviseeritud väeosad: major Hirvelaane pataljon (300 meest), kapten Talpaku pataljon (300), Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon (400). Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt. Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel punaväelastest 1941 sügistalvel. Lahingutegevuses suutsid metsavennad ja OK hävitada umbes 3000 punaväelast ja 1000 julgeolekutöötajat, miilitsat ning hävituspataljonlast. Metsavennad ja OK võtsid 25000 vangi.
Tartu ülestõus oli 10. juulil 1941. Juuli alguses läbisid Tartu sakslaste eest taganevad Punaarmee üksuste voorid. Põgenevad kommunistid korraldasid Tartu vangla massimõrva ning lasid õhku Kivisilla ja Vabadussilla. 10. juulil toimunud ülestõusu käigus vabastasid eestlased Tartu lõunaosa. Punaarmee 11. laskurkorpuse üksused jäid positsioonidele Emajõe põhjakaldal. 11. juulil saabus Otepäält Tartusse metsavendade üksus kapten Karl Talpaku juhtimisel. Üksus paigutati Emajõe rindejoonele. Punaarmee väeosad üritasid ületada Emajõge, kuid Omakaitse üksused lõid need tagasi. Tartusse jõudis ka major Friedrich Kurg, kes hakkas täitma linna komandandi kohustusi. Tartu oli rindelinn kaks nädalat, mille jooksul Nõukogude suurtükivägi hävitas suure osa Tartu elamukvartalitest. Linna põhjaosast taganesid viimased Punaarmee üksused alles 25. juulil Erna rühm, Talpaku ja Hirvelaane pataljonid.
ega baaslaagreid. Kesk-Eestis peale rinde peatumist tekkisid suuremad metsavendade rühmitused. 3) Relvastus ja varustus: Piirkonniti oli relvastuses suur erinevus. Viljandi metsavennad olid hästi toidetud, Virumaal metsavennad pidid nägema suurt vaeva toidu hankimiseks. Erna rühm: Põhja-Eestis koondas kohalikke metsavendi enda ümber Soomes eesti vabatahtlikest moodustatud "Erna" grupp. Kautla laagrisse kogunes 500-2000 inimest. Laager killustati lahingute tõttu. Talpaku pataljon: 1. juunil Karl Talpak Otepää kooliõpetaja läks perekonnaga metsa. Ta suutis lühikese ajaga luua sidemed 12 metsavendade salga vahel (200 meest). Rühmade tegevus oli kordineeritud. Peeti öiseid laagriõppusi ja valmistuti hoolikalt lahinguteks. 5. juulil õhiti lõhkemata Saksa lennukipommi abil Paluperas rong, milles asusid hävituspataljonlased. Otepääl võeti võim enne sakslaste saabumist enda kätesse
annaabi.ee 
