Inimene > rahvuse esindaja. Need nimetused ei ole eriti sagedased: villis venelane, igavene juut, viimane mohikaanlane. Inimene > mütoloogiline olend. Sellisel kujundil on enamasti usundiline taust: tiibadeta ingel, ingel maa peal, vaene kurat, püstisaatan jne. Inimene > kehaosa. Nende fraseologismide puhul on lähtutud osa-terviku suhtest ja nimetuse moodustamises on lähtutud kehaosa tähtsusest (helge pea, kulupea, tainapea jne), funktsioonist (parem käsi, kobakäpp, kurjad keeled, kuldsuu), asendist (tähtis nina, lehtsaba), välimusest (kirvenägu) vms. Inimene > botaanikatermin. Need on enamasti üsna kergesti assotsiatsioone loovad kujundid: jõujuurikas, vana känd, õnneseen jne. Inimene > aine. Need nimetused nii läbipaistvad ei ole kui botaanikaterminitest lähtuvad väljendid: liha ja veri, maa sool, üks luu ja liha. Inimene > asi. Kujundiloomes kasutatakse igapäevases eluolus tuttavaid ja
TEINE STSEEN Notar on viimaks kohale saabunud ning kõnetab Arnolphet. Arnolphe räägib omaette ning tal pole õrna aimugi, et notar seal on. Enam jaolt kõik sama, et armastab naist ja tahab ajada asjad niimoodi joonde, et ta petta ei saaks ega ka sarvi pähe saaks. Notar lausub iga Arnolphe õeldud värsi peale oma soovituse. Viimaks mees märkab notarit. Notar jätkab. Arnolphe läheb närvi ja saadab ta minema. KOLMAS STSEEN Notar palub teenritel oma isandale öelda, et ta on tainapea. Teenrid on seda rõõmuga nõus tegema. NELJAS STSEEN Arnolphe teeb oma teenijaist põhimõtteliselt valvurid, et mitte lasta Horaciol kusagile maja ligi. Treenib neid rollimänguga, näideldes Horaciot ning tema libedat keelt. Teenrid tõrjuvad liba Horaciot erinevate sõimusõnadega. Alain ja Georgette mõlemad tõukavad oma isandat, satuvad hoogu ning ei tahagi lõpetada. Arnolphe jääb kõigega rahule ning saadab nad oma postidele. VIIES STSEEN Arnolphe omaette
inimene', kui ka tuletisi ja liitsõnu. Tuletistes võivad pejoratiivset tähendust kanda nii tuletustüvi kui ka tüvi ja liide mõlemad: -(a)rd lakard, kohmard, jõhkard, juhmard, logard, õgard, lõhvard, käpard, uimard; -is laaberdis, kooberdis, kooserdis, käperdis, lõhverdis, laterdis, vaterdis, paterdis, puterdis, pudrutis, sahmerdis, kekutis. Liitsõnade näiteid:närukael, lobamokk, pläralõug, pudrulõug, tainapea, tattnina, lontkõrv, kobakäpp, lääpjalg, paksmagu. 10. Sünonüümid, antonüümid, hüponüümid, homonüümid, paronüümid 1. Sünonüümid on kujult üksteisest erinevad, kuid tähenduse poolest sarnased või lähedased samast sõnaliigist sõnad. Nt ämber ja pang;paralleelne ja rööpne; julge, kartmatu, südi, söakas, vapper ja vahva. 2. Antonüümid ehk vastandsõnad on ühe semantilise tunnusjoone poolest
Teiste hulgas leidus ka eestikeelne salm, mis manitses: "See on üks harimata mees, kes sülitab weel maja sees!" 6 Lossi juurde kuulunud pargi seadis Glehn korda: vedas mulda, istutas mitut liiki puid- põõsaid, rajas alleed ja kõrvateed ning pani nende äärde kivid, mille siledaks tahutud küljele maalis pintsliga manitsussõnu, nagu "Nopi lilled ehk ka muud, aga ära murra puud!" või "Kes murdis oksa siin, mine tea- oli see koer või tainapea!" Lossi ette parki mattis Glehn oma lemmikhobuse ja püstitas hauale obeliski, mis seal veel praegugi seisab. Kalevipoeg 1902.aastal (mõnedel andmetel ka 1901.a.) tekkis Glehnil mõte püstitada parki Kalevipoja kuju. Materjaliks laskis ta purustada raudkive, mille kildudest asus tsemendi abil kuju ehitama. Sellest pidi saama hiiglane, mis oleks olnud 8 m. kõrge. Pool tööd oli juba tehtud, kui kuju tasakaalu kaotas ja ümber kukkus. Tuli uuesti otsast alata
temast (Vanamehe järel õue.) targemaks -14- Jüts (üksi, järele pilgates). JÜTS: Ümm – ära ta mind sööks. Kui ta susi oleks ja mina tall! Ei tea, mis ma tema vihast hoolin? Nagu kirju kiisu varitses üleval parsil – pöidlapurustaja! Nüüd ta jälle kihutab isa vihaseks nagu iga kord, siis ma saan sõnu: viha Ennu vastu «ninatark» ja «koerasaba» ja «tainapea» – juba ma tean! Mina teda ei salli! Kes teab, mis ta otsis meie parsil? Kõik on ta ära kuulnud, mis nad rääkisid. Ei tea, mis nüüd sest Männiku Märdist peab saama? Ja ütelda me eidele ei tohi, isa keelas ära, ja need – uued pastlad – situatsiooni- 33 (Kindlalt.) Ei! Mees ma olen ja mees peab sõna koomika pidama! Aga – (kaheldes) – ma ometi lubasin Maiet ka aidata
Täielik koolipapa, pane või professoriks, sinna kõlbab! Mina aga ei tule teie juurde kui õpetaja, vaid kui seltsimees. Mitte kui sõber, sest sõpru valin ma, seltsimeheks on mulle aga iga tohmuski, sest mina olen sotsialist. Teie imestate? Ükskõik. Kui te enne pole sotsialisti näinud, siis vaadake. Aga sotsialismi ma teile õpetama ei hakka, nagu kardab teie direktor, see jahupea -- jumala eest, täielik tainapea, võite talle enesele öelda, kui tahate -- ei, sotsialismi ma ei õpeta, sest seda ei tunne ma isegi veel küllalt hästi. Aga sotsialist olen ma südame poolest ja matemaatikat tahan ma teile õpetada. Seega oleme asja juures. Kus on klassiraamat? Õpilaste nimed? Priimus, mis olete läbi võtnud? Soo, nii. Eks näeme, mida mõistate." Ta hakkas nimestiku järele kordamööda musta tahvli ette kutsuma. Aga polnud ühtegi, keda ta poleks varsti kohale tagasi saatnud, ühes sõnadega: ,,Idioot
viimsepäevani vana tinalampi hõõ- 226 ruda, -- ma ei mõtlekski ennast segada lasta ega tema juurde minna.» «Kuidas sa räägid, Huck Finn! Sa pead minema, kui ta lampi hõõrub, -- ükskõik, kas tahad või ei.» «Mis? Kui ma oleksin puukõrgune ja kirikusuurune? Hea küll siis, ma läheksin, aga usu mu sõna: ma paneksin selle hõõruja ronima kõige kõrgema .puu otsa kogu maal.» «Lollus, sulle ei maksa midagi rääkidagi, Huck Finn. Sul ei näi millestki aimu olevat. Läbi ja läbi tainapea!» Ma mõtlesin selle kõige üle kaks või kolm päeva ja arvasin siis, et vaatan õige, kas asjal on ikka põhja all. Võtsin vana tinalambi ja räudsõrmuse ning läksin metsa ja hõõrusin, muudkui hõõrusin, kuni olin üleni higine nagu märg kass; ise aga lootsin, et ehitan lossi ja müün selle maha. Aga kõik oli tühi töö, ühtki vaimu ei tulnud. Siis oli mulle selge, et kogu see krempel oli jälle üks Tom Sawyeri valesid
ukse avas, näol veel eelmise õhtu mure jäljed. «Planchet,» ütles talle d'Artagnan, «ma lähen võibolla kogu päevaks ära, järelikult oled sa vaba kuni kella seitsmeni. Kell seitse õhtul aga pead olema kahe hobusega sõiduvalmis.» «Ah nii,» ütles Planchet, «näib, et meil on kavas oma nahk veel mõnest kohast auklikuks teha lasta.» «Sa võtad oma musketi ja püstolid kaasa.» «Nojah, mis ma rääkisin!» hüüdis Planchet. «Seda ma arvasin. Neetud kiri!» «Rahustu ometi, tainapea, me läheme ainult lõbu-sõidule.» «Jah, lõbusõidule, nagu tol ilusal päeval, kus kuule sadas nagu rahet ja lõksud kerkisid maa seest.» «Kuulge, härra Planchet, kui teil on hirm, lähen ma ilma teieta,» ütles d'Artagnan. «Mulle meeldib rohkem reisida üksi kui koos hirmust võbiseva kaaslasega.» «Härra solvab mind,» ütles Planchet. «Ja ometi on härra mind tegutsemas näinud.» «Seda küll, aga ma arvasin, et oled ühe korraga kogu oma julguse ära tarvitanud.»
annaabi.ee 
