Paljunemine: Kuldkala sigimisaeg jääb kevadesse. See on tegelikult ainuke aeg, kui kuldkalade sugu saab määrata emase kõht läheb marjast pungi ja isase kehale tekivad valged laigud. Kui mari on heidetud ja viljastatud tuleb see panna rohkete taimedega, umbes 21 kraadi veega kudemisakvaariumisse muidu söövad tulevased lapsevanemad selle ära kalakesed peaksid kooruma 5-7 päeva pärast , alguses meenutavad nad pisikesi taimevarte külge kinnitunud karvakesi. Nad alustavad aktiivset toitumist kolmandal elupäeval, seni tuleb neid väga hoolikalt toita spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud eritoiduga. Kogu maailmas on olemas ligikaudu 100 erinevat liiki kuldkalu.
Oligosahhariidid on madalamolekulaarsed orgaanilised ühendid, mis organismides on valdavalt moodustunud kahe-kolme monosahhariidi omavahelisel ühinemisel (sahharoos (roo-ja peedisuhkrus), maltoos e. linnasesuhkur, laktoos e. piimasuhkur; kasutatakse energia saamiseks). Polüsahhariidid on kõrgemolekulaarsed orgaanilised ühendid (polümeerid), mille ehituslikeks lülideks (monomeerideks) on monosahhariidid (tärklis (taimedel energia saamiseks), tselluloos (taimevarte tugevdamiseks), glükogeen, kitiin). Sahhariidide põhilised ülesanded on energeetiline ja ehituslik. Lipiidid on orgaaniliste ühendite klass, kuhu kuuluvad rasvad, õlid, vahad, steroidid jt. enamasti vees lahustumatud ühendid, mis lahustuvad enamasti mitmetes orgaanilistes lahustites (alkohol, eeter). Nad on organismide energiaallikaks. Lihtlipiidideks e. rasvadeks nimetatakse propaantriooli ja rasvhapete estreid. Mida rohkem on rasvhappejääkides kaksiksidemeid, seda vedelam rasv on
kuid kõik need mõõtmed võivad eri soost isenditel ka suuresti kattuda. Sabapikkus 20-40 mm, tagakäpa pikkus 17-19,5 mm. Nisasid 8. Karvavahetus 3 korda aastas: veebruarist märtsi- aprillini, juulist septembrini ning oktoobrist detsembrini, sõltuvalt laiuskraadist. Silmatorkavad tegevusjäljed on mutimullahunnikud (sh ka suuremad ja püsivamad, nn kindlustused). Mutimullahunnikutest lähtuvad pinnalähedased käigud. Vahel võib taimevarte võbisemise järgi näha, kuidas mutt rohukamarat üles tõukab, ning kuulda juurte rebimisel tekkivaid helisid. Mõnikord on mutimullahunniku keskel u 35 mm läbimõõduga auk see on tunneli suu, mille kaudu loom tuleb maapinnale pesamaterjali või toitu otsima. (MacDonald, Barrett, 1993) Kompimismeel on väga hästi arenenud sabal, jalgadel ja ning kärsa otsal on vastavate retseptoritega varustatud püstuvad kompekarvakesed. Ninas paiknevad Eimeri elundid tajuvad
· sahharoos (roo-ja peedisuhkrus) glükoosi ja fruktoosi liitumisel · maltoos e. linnasesuhkur koosneb kahest glükoosijäägist · laktoos e. piimasuhkur glükoosi galaktoosi liitumisel Polüsahhariidid on kõrgemolekulaarsed orgaanilised ühendid (polümeerid), mille ehituslikeks lülideks (monomeerideks) on monosahhariidid · tärklis (taimedel energia saamiseks) · tselluloos (taimevarte tugevdamiseks), · glükogeen · kitiin. SÜSIVESIKUTE TÄHTSUS, ÜLESANDED: Sahhariidide põhilised ülesanded on energeetiline (glükoos, fruktoos, sahharoos, laktoos, maltoos, tärklis, glükogeen) ja ehituslik (kitiin, tselluloos, riboos, desoksüriboos). * energeetiline (1g süsivesikut annab 17,6 kJ energiat) * ehitusülesanne raku ehitusmaterjal * varuaine (taimedes tärklis, loomades ja seentes glükogeen.)
väravaehitise kahest ülespoole ahenevast müüriplokist koosneva pülooni. Väravaehitise ees kõrgusid obeliskid - neljatahulised teravatipulised kivisambad. Kõige tüüpilisemad sambavormid on egiptuse arhitektuuris lootos-, papüürus- ja palmsambad. Need on tekkinud egiptuse taimede jäljendusest, eriti on kasutatud papüürust. Sammas koosneb kolmest osast: baas, tüves ja kapiteel. tüves kujutab taimevart, mõnikord on tegu ka taimevarte kimbuga ehk kimpsammas, kapiteelid püüavad kujutada lootose või papüüruse kinnisi või lahtisi õisi. Datlipalmi väljaspoole pöörduvatest lehtedest moodustub aga palmsambakapiteel. Hiljem võeti kasutusele liiliamotiivid, kujunes liiliakapiteel, ning jumalanna Hathori peadest sai Hathori kapiteel. Vanade egiptlaste jaoks oli tempel kui maailma võrdkuju: sambatüved, mis moodustasid saalides tohutu tihniku, kujutasid põliseid kivinenud hiiepuid, templi lagi oli
Pilvikulaadsed. Pilvikud, riisikad. Puguseened. Viljakeha sageli kerajas, vähemalt noorena kaetud nahkja kattega (periidiga). Eosed arenevad vähemalt alguses viljakeha sees. Tanuseenelaadsed. Murumunalaadsed (murumuna, hiidmuna, maatähed). Murukeralaadsed. Luiteseenelaadsed. Vakkseenelaadsed (eoslava jagunenud mõneks või üheks osakeseks (periooliks), need levivad vihmapiiskade abil vihmapiisk lööb periooli vakast välja ja selle sabaniit kerib ümber kõrgel asuvate taimevarte või tähtkuulilistel "tulistatakse" periool seene enda jõul kuni meetri kõrgusele.) Mükoriisa e. seenjuur. Taime ja seene vastastikku kasulik kooselu. Taim annab seenele orgaanilisi aineid (suhkruid), seen taimele kaitset (parasiitseened juuremädanikud), vett ja mineraalaineid (mükoriisaga juurtel puuduvad juurekarvad, ka nende pikkuskasv on suhteliselt pidurdatud seega kokkuhoid juurte ülesehitamise arvel). On mitut tüüpi mükoriisat. Mükoriisat
kaljuseina sees. (Vaga 2000) Sambad Egiptuse templi üheks iseloomulikumaks jooneks on sambad. Kõige tüüpilisemad sambavormid on egiptuse arhitektuuris lootos, papüürus ja palmsambad (Vaga 2000). Need on tekkinud egiptuse taimede jäljendusest, eriti on kasutatud papüürust (Kangilaski 2003). Sammas koosneb kolmest osast: baas, tüves ja kapiteel. tüves kujutab taimevart, mõnikord on tegu ka taimevarte kimbuga ehk kimpsammas, kapiteelid püüavad kujutada lootose või papüüruse kinnisi või lahtisi õisi. Datlipalmi väljaspoole pöörduvatest lehtedest moodustub aga palmsambakapiteel. Hiljem võeti kasutusele liiliamotiivid, kujunes liiliakapiteel, ning jumalanna Hathori peadest sai Hathori kapiteel. (Vaga 2000) Vanade egiptlaste jaoks oli tempel kui maailma võrdkuju: sambatüved, mis moodustasid saalides
Pilvikulaadsed. Pilvikud, riisikad. Puguseened. Viljakeha sageli kerajas, vähemalt noorena kaetud nahkja kattega (periidiga). Eosed arenevad vähemalt alguses viljakeha sees. Tanuseenelaadsed. Murumunalaadsed (murumuna, hiidmuna, maatähed). Murukeralaadsed. Luiteseenelaadsed. Vakkseenelaadsed (eoslava jagunenud mõneks või üheks osakeseks (periooliks), need levivad vihmapiiskade abil vihmapiisk lööb periooli vakast välja ja selle sabaniit kerib ümber kõrgel asuvate taimevarte või tähtkuulilistel "tulistatakse" periool seene enda jõul kuni meetri kõrgusele.) Mükoriisa e. seenjuur. Taime ja seene vastastikku kasulik kooselu. Taim annab seenele orgaanilisi aineid (suhkruid), seen taimele kaitset (parasiitseened juuremädanikud), vett ja mineraalaineid (mükoriisaga juurtel puuduvad juurekarvad, ka nende pikkuskasv on suhteliselt pidurdatud seega kokkuhoid juurte ülesehitamise arvel). On mitut tüüpi mükoriisat. Mükoriisat
2007) Siklased Siklaste(Cerambycidae) keha on sale. Nad on eredavärvilised või tumedad. Eriti iseloomulikud on ebatavaliselt pikad kaardus tundlad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Sagedamini kohtab siklasi kesksuvel päiksepaistelistel päevadel õitel ja vartel ning mitmesugusel puitmaterjalil - puuvirnades ja kändudel. Paljud siklased on metsakahjurid. Emased munevad taimevarte ja puutüvede koorele ja pragudesse või närivad munemiseks augud. Siklaste liigid eelistavad üht või mõnda kindlat puuliiki. Siklaste vastsed elavad puidus, koore all või rohttaimede vartes. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Vastsed toituvad lagunenud puidust. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka
annaabi.ee 
