Kurtna järvestik Alutaguse madalikul 2 Tüüpiline Alutaguse alustaimestk Taime- ja loomakuningriik Mets sügiskasukas Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Siin valitsevad lodu-, soo- ja palumetsad soo-, glei- ja mitmesugustel liivmuldadel. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Palju on lagesoid ja väga vähe niite. Lopsakad salumetsad vastavad kõige paremini inimeste kujutlusile ürgmetsast, niisama puutumatud laane-, palu- ja rabametsad jätavad aga vähem "ürgse" mulje. Laanes on alusmets hõre ja liigivaene.
Tööjuhend 8. klassile Nimi :Rasad Nadzafov Okasmetsad Ava lehekülg www.geo.ut.ee/kooligeo/loodus/index.htm Loe läbi tutvustav osa loodusvööndite kohta. Täida lüngad, vasta küsimustele. Vali vasakult OKASMETSAD. 1. Nimeta okasmetsa (taigat) iseloomustavad suurused. a) kõige suurem loodusvöönd b) enim okasmetsi on Kanadas, Skandinaavias ja Venemaal c) 6 kuud aastast on keskmine temperatuur alla 0 oC d) suved on soojad vihmased ja niisked e) taimeliike ja loomaliike ei ole eriti palju, siiski enam kui tundras KLIIMA 2. Mille poolest Norra diagramm erineb teistest? a) Norras on sademete hulk kõrgem b) Temp. Kõikumine on väike 3
ehk Oandu, Mustajõgi ja Poruni ehk Borovnja jõgi. Alutagusel on väga tihe kuivenduskraavide võrk ning palju on kaevanduste ja elektrijaamade kanaleid ja paisjärvi. Muld ja taimkate. Valitsevad leedemullad, soostunud leetmullad ja soomullad. Lääneosas ka soostunud kamarmullad. Ka lodu-, palumetsa soo-, glei- ja mitmesuguseid liivmuldi. Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid piirkondi, mis meenutab taigat. Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Huvitavamatest taimekooslustest tuleks nimetada kaitsealust Poruni ürgmetsa, kus jõe alamjooksul kasvab väga liigirikas ja keeruka rindelise struktuuriga laialehine mets. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri
Teda lennus nähes paistavad silma veel teistest lindudest kitsamad tiivad. Kaugemalt võime kuulda järvekauri karedaid madalaid häälitsusi. Levila Järvekaur pesitseb Euraasia ja sageli Alaska lääneosas. Meid on leitud 10 miljoni suuruselt maaalalt. Tegemist on rändava liigiga, keda võib kohata asustamata piirkondades kogu põhjapoolkeral. Talvitub merel või suurtel järvedel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, sisaldades taigat ja tundrat Kanadas, Venemaal, Skandinaavias ja Gröönimaal. Euroopa populatsioonid asuvad talvel Läänemerest kuni Vahemere põhjaosani. Pesitsusajal laiendab oma pesitsusala põhjapoole. Umbes pool Lääne-Euroopa pesitsejatest peatub Rootsis. Eestis on ta väga haruldane haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 310 paarile, sest meil on vähe kalarikkaid järvesid, talvist arvukust 2001000 isendile. Järvekauri rännutee pikkus võib ulatuda kuni 6000 km.
poolsaarel. Inglismaale viidi ta sisse 19. sajandil Prantsusmaalt ja Itaaliast. Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal (5). Veekonn on levinud ka Lõuna-Eestis, aga tema levik vajab täpsustamist. Tavaliselt elab veekonn laialehiste ja segametsade vööndis. Ainult vähestes kohtades, näiteks Belovezjes, võib teda kohata veest kaugel, aga siis peab mets, kus ta elab, niiske olema. Stepis elab ta ainult lammimetsade veekogudes. Taigat ta ei armasta. Mägedes esineb ta kuni 1100 m kõrguseni (5). Veekonnad on tähtsad lendavate putukate hävitajad. Veekonna talveuni kestab keskmiselt 100 päeva ja on pikem kui pruunidel konnadel, aga lühem kui järvekonnal. Veekonn on küll soodsas seisundis, aga Eestis looduskaitse all (5). Venemaal elavad veel lisaks eespool jutuks olnud konnadele siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani) ja väle konn (Rana dalmatina)
Aegade jooksul on metsade pindala inimtegevuse tulemusena pidevalt vähenenud. Metsaaladele on rajatud põlde ja asulaid. Eriti väheseks on jäänud leht- ja segametsi. Paremini on säilinud okasmetsad, mis suuresti asuvad raskesti ligipääsetavates kohtades. Seal, kus inimene metsa hävitama ei pääse, teevad seda pahatihti aga suured metsatulekahjud, mis võivad haarata sadade ruutkilomeetrite suuruseid alasid. Siberit läbiva raudteemagistraali ulatuses pole peaaegu kusagil enam näha taigat, kõikjal, kuhu on parem ligipääs, on see metsavarujate poolt maha võetud. Metsi on laastatud ka parvetamiskõlblike jõgede ümbruses, sest maanteede ja raudteede puudumisel saab varutud metsa välja vedada ainult mööda jõgesid. Palju metsa on hävinud ka torujuhtmete ja veehoidlate rajamisel. Halvasti mõjub metsadele suurte tööstuspiirkondade lähedus. Seda eriti õhusaaste tagajärjel. Probleemiks on ka veekogude reostamine ja veevarude ammendumine, seda eriti
Poolkodustatud põhjapõtru leidus algul vaid Euraasias, alles eelmise sajandi lõpul viidi neid Ameerikasse. Poolkodustatud põhjapõder viibib kogu aasta oma karjamaadel lageda taeva all, saamata inimeselt toitu ja peavarju. Erinevalt teistest koduloomadest puuduvad kodupõhjapõdral tõud. Väliselt ei saa teda ulukpõhjapõdrast peaaegu eristada, ainult värvus on mitmekesisem. Põhjapõdrad asustavad tundrat, metsatundrat ja põhjapoolset taigat; nad elavad nii tasandikel kui ka tundrutel. Taigas eelistavad okaspuuhõrendikke ja suuri rabasid. Mägedes on talvel enamasti metsade hõredamas ülaosas, suvel aga kõrgemal metsata aladel. Taigas ei soorita need loomad pikki rändeid Tundra põhjapõtrade suvised karjamaad paiknevad tavaliselt arktilistes ja sambla-samblikutundrates, kus eelistatakse künklikku maastikku orgude ja järvedega, sest seal kasvab rikkalikumalt rohttaimi. Talveks siirdub suurem osa
Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab hante enim (umbes 7000) Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast. (Jääts 2006) Vahetult enne nafta- ja gaasimaardlate avastamist ning massilist migrantide saabumist, 1959. aasta rahvaloenduse andmetel oli hantide osakaal Handi-Mansi autonoomse ringkonnas ligi 10%. See piirkond on üks väheseid Siberi alasid, kuhu venelaste, ukrainlaste jt sissevool jätkub tänaseni. Keset taigat on ehitatud suuri linnu, kus elavad vaid üksikud handid. 70% hante elab praegu paikselt asulates (Sokolova 1994: 382). KEEL Handi keel koos mansi keelega moodustavad obiugri keelte rühma. Neile lähim keel on ungari keel: neid kolme on traditsiooniliselt peetud soome-ugri keelte ugri rühmaks1. Handi keel jaguneb kolmeks murderühmaks või keeleks. 22 500 handist umbes 60% pidas 1989. aasta rahvaloendusel handi keelt ja 38,5% vene keelt oma emakeeleks
annaabi.ee 
