Rüütlivoorused kehtisid ainult oma seisuse raames ning mitte võõraste ja alamate suhtes. 14.–16. sajandil kaotas rüütlitest sõjavägi seoses tulirelvade ja palgasõjaväe kasutuselevõtuga oma tähtsuse, pärast mida sulas seisusena ühte alamaadliga. Ülikud värbasid sõjamehi, kes pidid nende eest võitlema – mehi, kes olid piisavalt heal järjel, et omada hobust, raudrüüd ja relvi. Nad vandusid oma isandale truudust ning said vastutasuks maad. Neid tahumatuid ja ebakultuurseid ratsasõdalasi võib nimetada esimesteks rüütliteks. Paljud neist elasid koos oma isandaga vallikraavide ja püstpalkidest tarade taga, mis kujutasidki endast esimesi kindlusi. Kõik see oli väga erinev meie ideaalist – sädelevas soomusrüüs 15. sajandi rüütlist. Enne kulus mitu sajandit, kuni kiriku, kangelaslugude ja kaunite daamide mõjutusel kujunesid välja tõeliselt õilsate kommetega rüütlid.
jäänused, millest nähtub, kuidas taimed ja loomad on aja jooksul muutunud. Mida rohkem leitakse kivistisi, seda selgemaks saab paljude isendite sugulus. Inimese kujunemislugu saab alguse australopiteegist, kelle puhul on tegemist inimese ja Aafrika inimahvi eellase vahepealse olendiga. Talle järgnesid juba selgemate tunnustega inimlased Homo habilis e. Osav inimene, kelle nägu oli küll lamdedam ja hambad väiksemad, kuid oskas valmistada juba rohmakaid varjualuseid ja tahumatuid tööriistu. Järgnes Homo erectus e. Püstine inimene, kes elas laagrites, kasutas tuld ja oskas ka arvatavasti rääkida. Rohkem arenenud olid Neandertaallased, kes kandsid riideid, tegelesid keeruliste nikerdustega ning matsid oma surnuid. Pärisinimene e. tark inimene e. Homo sapiens omandas juba nii kirjutamisvõime sümbolitega kui ka kunstiloomisevõime. Tänapäeva inimesed hakkasid aga laialdaselt tegelema põllunduse, loomade kodustamise ja paiksete kodude loomisega
maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, abonentide keskele, nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu, laseb Händelile järgneda ettekande juurdekirjutustehnikat, oma ettevõtlikkust, oma tahumatuid hädavajadusi ja edevust kõikjale idee ja tegelikkuse, orkestri ja kõrva vahele. Kogu elu on selline, meil tuleb ta selliseks jätta, ja kui me just eeslid pole, siis naerame selle üle. Õppige kõigepealt kuulama! Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma! Te olete oma elust teinud vastiku haigusloo, oma andekusest õnnetuse. " Tont, oli selles maailmas alles külm!!! ,,Õpeta mind naerma, päästa mu hing!"
paljud teised pärinevad tundmatut keelt kõnelnud nn protoeurooplastelt, kelle hulka kuulusid tõenäoliselt ka Kunda kultuuri asukad. Samuti arvas ta tollest ajast pärinevat mõningad kohanimed, nagu näiteks Peipsi. Uuemal ajal on tekkinud teooria (Kalevi Wiik, Ago Künnap), mille kohaselt on tegu algse eesti keele kõige vanema sõnavarakihistusega ning Kunda kultuuri kandjad olidki eestlaste kauged esivanemad[5.]. Tööriistadest on leitud palju tahumatuid luust ja sarvedest tehtud esemeid (oda- ja nooleotsi, kirveid ja naaskleid ahinguotsi), veel on leitud kvartsist ja tulekivist väikeesemeid. Suuremate tööriistade tegemiseks kasutati kristalseid kivimeid mida töödeldi kivikildude välja löömisega ning hiljem ka liivakiviga lihvides. Kirved olid varre külge kinnitatud naast rihmadega. Kalapüüdmiseks kasutati juba võrku (leiud Siivertsi ja Lammasmäe asulakohast). Vees liiklemiseks kasutati paati [2.].
Möödapääsmatule materiaalsele reaalsusele, haigusele, saab anda psühholoogilise seletuse. Surma ennastki võib lõpuks pidada psühholoogiliseks nähtuseks. Haiguse psühholoogilised teooriad on võimas vahend süükoorma haigete inimeste õlule asetamiseks. Haiged, kellele tehakse selgeks, et nad on enda teadmata oma haiguse põhjustanud, pannakse uskuma, et nad on selle ära teeninud. Tuberkuloosi ja vähki ei ole kasutatud mitte üksnes selleks, et anda edasi tahumatuid fantaasiaid rüvetatuse kohta, vaid ka selleks, et väljendada üsna keerulisi jõu ja nõrkuse ning energiaga seostuvaid tundeid. Enam kui pooleteise sajandi jooksul kujutas tuberkuloos endast metafoorset õrnuse, tundelisuse, kurbuse ja nõrkuse võrdkuju, kuid kõigele sellele, mis näis halastamatu, armutu ja kiskjalik, võidi leida analoog vähis. Tuberkuloos oli kahetähenduslik metafoor, nii nuhtlus kui ka rafineerituse võrdkuju. Vähki pole kunagi peetud millekski
suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, abonentide keskele, nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu, laseb Händelile järgneda ettekande juurdekirjutustehnikat, oma ettevõtlikkust, oma tahumatuid hädavajadusi ja edevust kõikjale idee ja tegelikkuse, orkestri ja kõrva vahele. Kogu elu on selline, meil tuleb ta selliseks jätta, ja kui me just eeslid pole, siis naerame selle üle. Õppige kõigepealt kuulama! Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma! Te olete oma elust teinud vastiku haigusloo, oma andekusest õnnetuse. ” Tont, oli selles maailmas alles külm!!! „Õpeta mind naerma, päästa mu hing!”
Raamatutarkuse õppimist ei peetud aadlikule kohaseks. Karolingide vanasõna ütles, et ,,see, kes on koolis käinud kaheteistkümnenda eluaastani aga ole kunagi ratsutanud, kõlbab ainult preestriks". Niisiis olid aadlikud sageli kirjaoskamatud. Ka oma mõisate majandamises ei osalenud nad kuigivõrd, vaid jätsid selle mõisavalitsejate hooleks. Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus. Keskaja esimesel poolel oli rüütlite seas üsna palju tahumatuid vägivallatsevaid sõjamehi, ent järk-järgult omandasid nad ka õilsamaid jooni. Juba esimesed rüütlid andsid oma isandale ustavusvande ja olid lahinguväljal valmis tema eest surema. Peamine, mida aadliku puhul hinnati, oli jäägitu ustavus. Senjöör pidi sellele vastama suuremeelsuse ja heldusega. Oma isanda truu teenimise ja isikliku vaprusega sõjakäigul kindlustas aadlik enda ja oma perekonna au ja head nime. Teisteks aadli aukoodeksis
Tavaliselt sai 15-aastane noormees juba kannupoisiks. Nüüd võis ta kanda isiklikku relva ja pidi hoolikalt harjutama mitmesuguseid võitlusvõitteid. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäigudel, aitas talle kaitserüü selga ja kontrollid relvade korrasolekut. Lahingusse nad ei läinud. 18-21-aastane noormees, kes oli hoolikalt treeninud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitsusoskust, löödi pidulikult rüütliks. Keskaja esimesel poolel oli rüütlite seas üsna palju tahumatuid vägivallatsevaid sõjamehi, ent järk-järgult omandasid nad ka õilsamaid jooni. Juba esimesed rüütlid andsid oma isandale ustavusvande ja olid lahinguväljal valmis tema eest surema. Kõige tähtsamad rüütli omadused olid truudus, julgus, ausus, sõnapidamine, galantsus. Neid omadusi saab kokku võtta sõnaga rüütelikkus. Sõjaväljal põgenemine oli üks kõige hullemakd asju, mida võis teha. Relvastus ja sõjaline kultuur
annaabi.ee 
