Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. Pärineb Hollandi keelest/ y ja sk holladi keele ij ja sch asemel
Hääldus võiks olla originaalile lähedane tugev verb – üldmineviku ja mineviku kesksõnad moodustatakse ablaudi abil (nt sing, sang, sung); tugevate verbide klassis on paarisaja ringis verbe ja neid kergesti juurde ei teki tõlkelaen – teise keele eeskujul moodustunud omakeelne sõna või väljend umlaut – umlaut ehk metafoonia - Umlaut on rõhulise vokaali muutus, mille tingib järgsilbi vokaal samas sõnas. (i-umlaudi puhul toob eesvokaal i/j kaasa tagavokaali muutuse esimeses silbis (muutes tagavokaali eespoolsemaks). Wulfila – piiskop, misjonär, piibli tõlkija, tõlkis piibli kreeka keelest gooti keelde, moodustas gooti tähestiku ühendverb (phrasal verb) – sõnaühend, mis moodustab eraldi tähendusliku üksuse Keeled: afrikaani – umbes 6 miljonit kõnelejat, räägitakse Lõuna-Aafrika vabariigis, kus see sai 1925 aastal riigikeele staatuse. hollandi keelest 17.–18. sajandil arenenud germaani keel. Kõnelejaid 10 miljonit
Kõrguse järgi jagame vokaalid madalateks: ä, a, keskkõrgeteks: e, ö, o ja kõrgeteks: i, ü, õ, u. (Vahemärkus: keelte puhul, kus vokaale iseloomustab 4 või 5 kõrgusastet, need nimetused täpsustuvad vt allpool). Suuna järgi eristuvad eesvokaalid (järjekorras alt üles): ä, e, ö, i, ü ja tagavokaalid: a, o, õ, u. (Vt ka skeem 6.) Eesti vokaalisüsteem kokkuvõtlikult (huulvokaalid rasvases kirjas): 5 eesvokaali: i, ü 4 tagavokaali: õ, u e, ö o ä a (Kehtib tüvisõnade pearõhusilpides esisilbist kaugemal on nüüdiseesti omasõnavaras ainult i, e, a, u.) 3.1.2. Vokaalimoodustuse universaalsus Samasugusel põhimõttel eristavad vokaale kõik keeled. i i ü õ u u
puhulgi. Näiteks om tähendab nii 'on' kui 'oma', vald on 'valge, valgus' ning ka 'vald, jõud; vabadus', ürg 'aeg', 'algus' ja 'hetk'. Sarnased on paljude sõnade nimetava ja omastava käände vormid, seda nii ainsuses kui ka mitmuses, nt nurm võib tähendada nii 'nurm, põld' kui 'nurme, põllu', pilud 'pilved' ja 'pilvede', nänt 'nemad' ja 'nende'. Salatsiliivi keeles on hulganisti omapäraseid hääliku- ja vormiarenguid. Järgneva silbi i on eelneva silbi tagavokaali võinud muuta eesvokaaliks ning iseloomulikud on hilisdiftongid, nii on saadud näiteks tüömki 'toomingas', hilisdiftong on ka sõnas üöl 'hääl'. ü ja ö on salatsiliivi keeles olnud veel enamasti säilinud, nagu oli ka XIX sajandi Kuramaa liivi keeles. Siiski on ü võinud muutuda u-ks, muutes eelneva s-i s-ks: suda 'süda', vrd kuraliivi sidm, ja eelneva k palataalseks: uzumi 'küsimine'. Salatsiliivi keeles on
Keel ja Kirjandus, nr 79. Hint, Mati 1998. Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Eesti Keele Instituut. Hint, Mati 2004. Eesti keele foneetika ja morfoloogia. Süvaõpik. Viies, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Avita. Karlsson, Fred 2002: Üldkeeleteadus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Wiik, Kalevi 1991: Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool, Turu Ülikool. Esisiilbi täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia eessilbi tagavokaal määrab järgsilbi tagavokaali - Kihnus, Võrus, Peipsi ääres on säilinud selline soomesarnane vokaalharmooniline hääldus. Häälduskoha assimilatsioon kahe hääliku häälduskohad lähenevad, nt. Nasalisatsioon oma, kond, kumb lund lumd häälduskoha assimilatsioon. M moodustatakse eespoolsemalt kui d, ebamugavuse pärast käänatakse lund. Osaassimilatsioon. Esisiilbi täishäälik määrab järgsilbi vokaali- vokaalharmoodia eessilbi tagavokaal määrab järgsilbi tagavokaali -
Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled.
IPAs peab olema iga hääliku tarvis eraldi märk või täht. Kasutab ladina tähestikku ja ka muid tähti. Keele osa Eeskeel Keskkeel Tagakeel Kõrgeim Predorsaal Mediodorsaal Postdorsaal koht Suulae Kõva suulagi Kõva suulagi Pehme suulagi osa Eesvokaali hääldamisel liigub eeskeel kõva suulae suunas: i, e, Ɛ ja a. Tagavokaali hääldamisel liigub tagakeel pehme suulae suunas: u, o, ɑ, ɒ, ɔ, ɯ, ɤ, Ʌ. Keskvokaali hääldamisel liigub keskkeel kõva suulae suunas. Ə on neutraalne häälik, mille puhul keel ei liigu. Nelinurgas suund üles-alla. Keeleselja tõusuastmeid on eesti keele 3: madal, keskmadal ja keskkõrge. Nelinurgas suund küljelt küljele. Vaegkõrged on inglise keeles – lühikesed kõrged (keskkõrgete ja kõrgete vahele). Vaegmadalad jäävad madalate ja keskmadalate vahele.
annaabi.ee 
