Ülesehituses näeb tavapäraselt väga ühtmoodi. On ohtlik ja kaval kurjategija, kelle isik jääb poolvarju. Ta sooritab kuritöö (mõrva või röövi). Kellegi abipalvega pöördutakse detektiivi poole, kes tööle asub. Detektiiv ja kurjategija kohtuvad erinevates olukordades, millega luuakse põnevus ja näidatakse nende omavahelist võitlust. Detektiiv võidab kurjategija oma vaimse üleoleku, osavuse või jõuga ning jääb ootama oma uut ülesannet. Lugejale näidatakse teda tagasihoidlikuna ja omakasupüüdmatuna. Minu arvates näevad detektiivid/uurijad välja väga salakavalad ja üsnagi omaette nokitsejad. Tihti on nad parajalt humoorikad ja samas ka veidi taktitundetud. Selline imidž on näiteks Sherlock Holmes’il. Mina naudin näiteks Sherlock Holmes’i ja Hercule Poirot’i seriaale. Väga huvitav on jälgida, kuidas nad oma vaimukuse ja šarmiga keerulisi ülesandeid lahendavad ning oma taiplikkust proovile panevad.
Igatahes kujutas näitleja Constancet sellisena nagu ta oligi. Kersti Kreismanil läks see roll korda. Ta oli tähelepanu keskpunktis ning etenduse täht. Jättiski mulje Constancest nagu ta tõepoolest olekski eriskummaline ajudega naisterahvas. Constance abikaasaks oli edukas Londoni ars John, keda etendas Aarne Üksküla. Aarne Üksküla, kes on kogenud näitleja, tuli talle antud tegelase kujutamisega toime. John oli vähese jutu ja emotsioonidega mees. Teda näitleja kujutaski tagasihoidlikuna, mõtlikuna ja rahulikuna. Emotsioone üritas näitleja väljendada läbi silmade. Näiteks silmad pärani lahti kulm kortsus otse vaat tähendas pahameelt. Ta ei pidanud selle emotsiooni väljendamiseks kasutama kõrgemat hääletooni ega vihaselt vehkima. Üksküla sobis sellesse rolli, see oli tema näost ja kehakeelest näha. Tal õnnestus anda vaatajale edasi Johni tegelaskuju. Tiiu Übi vastutas kujunduse eest. Tema oli kuntsnikuks ja tegi oma tööd hästi. Kogu tegevus toimus elutoas
Arhitektuuri uuendustele altina haakus Pormeister 1970ndatel eriti noorte arhitektide seas populaarseks saanud neofunktsionalimiga. 23. 1970ndad EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone Tartus Kreutzwaldi tänava poolset pikka fassaadi liigendavad ümaralt eenduvad akendeta trepikojad, seevastu tagakülje trepikodade suurtest akendest avanevad vaate Emajõe ürgorule. Jõeoru pool on jõuliseks aktsendiks kaarjalt eenduv suurima auditooriumi maht. Sissepääs on hoopis paigutatud tagasihoidlikuna külje peale. 5 Linnamaju Pormeister ei teinud. Temale allus maastik. Maastik sai sujuvalt tema vormieksperimentide osaks, looduslikud või tehislikud veekogud hoonete kõrval laiendasid ansambli ruumilist dimensiooni ning vastupidi: moodsad, julged ja jõulised ehitusmahud liigendusid ja sulandusid ümbritsevasse. Pormeistri loomingus on ilmsed Soome ja Taani orgaanilise ehituskunsti mõjud
piludest. Seevastu tagakülje trepikodade suurtest akendest avanevad kaunid vaated Emajõe ürgorule. Põhjapoolses osas hoone pöördub, seal asuvad eritehnoloogia ja- reziimiga laborid, mis vajavad mitmesuguse suuruse ja kujuga ruume. Lõuna pool on I korruse sissepääs, millest viib lai vahekäik 75-kohalisse auditooriumi. J õeoru pool on jõuliseks aktsendiks kaarjalt eenduv suurim auditooriumi saalimaht. Sissepääs on Joonis 12 paigutataud tagasihoidlikuna hoopis külje peale. Emajõe-äärselt orulammilt paistab hoone monumentaalse seinana, mille jõuliseks aktsendiks on kaarjalt eenduv auditorium. Õppehoone teine ehitusjärk, galerii kaudu põhimahuga ühendatud auditooriumide plokk, jäi teostamata. Maa-ala üldplaanile on Pormeister muu hulgas märkinud ka rektoraadihoone, sööklad, kohvikud, näitusepaviljoni jm. hooneid. Uusfunktsionalism (1960-1980.a.) Kadrioru kohvik
perekondlikus elus, laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H
perekondlikus elus, laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H
laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis - see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H
looduslikes tingimustes, õnnetused perekondlikus elus, laste lahkumine, kiuslik naaber, ühiskondlik ebaõiglus, pettumine religioonis see kõik masendab ja kibestab Andrest, põhjustab hälbeid tõe ja õiguse radadelt. Ent lõpptulemusena ei muuda ühiskond Andrest omanäoliseks, väsimatu töömees jääb ustavaks oma ideedele ja taotlustele. See annab talle eluloojangul suurima ning sügavaima rahuldustunde. Romaani põhiideede seisukohalt on keskne osa Vargamäe Indrekul. Väliselt tagasihoidlikuna ja otsekui enesesse tõmbununa liigub ta romaani lehekülgedel. Kirjanik on talle kinkinud juurdleva, süveneva mõistuse ning humaanse südame. Loomuldasa pole Indrek aktiivne teoinimene nagu ta isa, vaid rohkem elunähtuste üle juurdleja. Pärast 1905.a. revolutsiooni palangut jääb ta ka hilisemail aastail leppimatuks klassiühiskonna pahede suhtes. Indreku leppimatus ühiskondliku vale ja ülekohtu vastu ning unistus täiuslikumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H
annaabi.ee 
