Tavaliselt, kui inimesed mõtlevad tuuba peale, siis nad manavad oma silme ette pildi, kus mängija on pahatihti ülekaalus ja kindlasti meessoost. Selles mõttes võib see ettekujutus õigustatudki olla, sest tuuba on tõesti suur ning kohmakas pill ja vajab inimest, kes seda ka mängida ning kanda suudaks. Naissoost tuubamängijaid ei ole ma Eestis veel kohanud, kuid arvan, et mõnigi harrastaja võib kusagil tagareas siiski eksisteerida. Mõnesmõttes oleks huvitav näha naist tuubat mängimas, sest see on nii eriline ja erinev tavapärasest. Kuid samas oleks see vaatepilt hirmutav, eriti siis, kui orkester peaks marssima näiteks laulupeo rongkäigus. Mis küll sellest haprast naisest alles jääks? Ka transportimisel kaasnevad mitmedki probleemid, millega õrnem sugu ei pruugi hakkama saada. Tuuba iseenesest juba kaalub umbes 15kg ja kui see asetada kohvrisse, tõuseb tema mass veelgi
Jumalad kandsid tavaliselt villast mantlit. Tegelased, kes olid pagendatud (Oidipus), kandsid valgeid määrdunud rõivaid. Musti rõivaid kandsid leinajad, keda oli tabanud mingi õnnetus. Rõivastel oli all polster. Vöö oli alati kõrgemale tõstetud. TEATRIHOONE- oli lahtise taeva all. Orkestra - koor ja näitlejad esinesid ringikujulisel väljakul e. orkestral. Kreeka teatrid olid nii hea akustikaga, et orkestra keskel pillatud mündi kukkumist oli kuulda ka tagareas. Tollaste teatrite akustika on saladuseks tänapäevani. Heli levis seal ringikujuliselt. Skeene (telk või varjualune)- orkestra taga oli näitlejate jaoks lihtsa kujundusega lavaehitis, mis täitis ka dekoratsiooni ülesannet ja varjas lavaefektide loomiseks vajalikke seadeldisi. Dekoratsioonid maaliti kangale ja riputati skeene külge. Seal mängisid näitelejad. Theatron - ala, kus istusid pealtvaatajad. Nad oli paigutatud poolkaares/hobuseraua kujuliselt ümber näitemänguplatsi
näitemänge. Algul toimusid need vabas õhus või agoraal, peagi aga rajati selleks teatrid. Theatron tähendab kreeka keeles vaatemängukohta. Kreeka teater oli vabaõhuteater. Ateenas asus see akropoli jalamil. Vaatajate kohad asusid hobuserauakujuliselt ümber näitemänguplatsi. Pingid tõusid tagant kõrgemale eest olid aga madalamad. Jutud räägivad et ülikud olid ees orjad taga. See seepärast et orjade hais kõrgemal ja tagareas ei jõudnud nii ülikuteni. Näiteks: Colosseum Roomas, Amfiteater Arleses, Amfiteatri varemed Tarragonas. KAPITEEL - iluotstarbeline samba või pilastri ülaosa, samba tüvese ning kantava osa ehk antablemaani vaheline detail. Kapiteelile toetub talastik, kaar või võlv.Eristatakse kuupkapiteeli, karik-, ja lehtkapiteeli, kapiteelide ehitusel oli sõltuvalt ajajärgust erinev laad: dooria, joonia ning korintose stiil. Pildil Korintose kapiteel General Post
Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon tümpanon - kolmnurkne ala katuseviilu all, mis kaunistati reljeefidega. theatron - ala teatris, kus istusid pealtvaatajad. Nad olid paigutatud poolkaares ümber näitemänguplatsi. Kivipingid olid kõvad ja ebamugavad, inimesed võtsid sageli teatrisse kaasa padja. orkestra - koor ja näitlejad esinesid ringikujulisel e. orkestral. kreeka teatrid olid nii hea akustikaga, et okestra keskel pillatu mündi kukkumist oli kuulda ka tagareas. tollaste teatrite akustika on saladuseks tänapäevani. heli levis seal ringikujuliselt. proskeenion - krüselefantiintehnika - segatehnika, kus kuju puust südamik kaeti paljast keha jäljendavas osas elevandiluust plaatidega, riietust ja relvi jäljendati kuldplekiga. Kuju silmad värvilised kivikesed. Athena kuju Parthenoni templis ja Zeusi kuju Olümpias. peripteer - See oli ristkülikukujulise põhiplaaniga tempel, mida ümbritses igast küljest ühekordne sammaste rida
meie. ("Hõbevalgem", 1976) 17 Oleme oma keele kaudu süvendanud Euroopa kultuuri dualismi ja midagi olulist lisanud. Võib-olla metsade vaikuse? Rahutu kahtluse, et täiskuu ajal metsad muutuvad läbipaistvaks? ("Hõbevalgem", 1976) KOKKUVÕTE Lennart Merist Presidendist suure algustähega kujunes juba tema eluajal müüt. Lennart ei tulnud kunagi kusagile, Lennart saabus. Lennart ei leppinud kunagi kohaga tagareas, ta platseerus alati prominentide hulka. Tema ütlused läksid lööklausetena rahva hulka ja temast loodi anekdoote. Meri etendas väikeses ja vaeses riigis kuningat, kellel on oma õukond, kuhu kuuluvad nii narrid kui ka trubaduurid, nii soosikud kui ka põlualused, nii 18 väikevasallid kui ka senjöörid. Ta tundis erilist naudingut, kui suutis teisi osatäitjaid sundida ootamatult rolle vahetama.
U. Toomi kogust Foto 19. Eesti Maapanga džässorkester (1932). Paremalt kolmas Ullo Toomi 148 H. Speegi kogust Foto 20. Kuldne 7 (arvat. 1938 või 1939). Ees vasakult: Raimund Pakasaar, Erich Hendla, Karl Aavik, Hans Speek, Aadu Mutsu. Tagareas Paul Oja, Nikolai Kalm ja Evald Haaviku J. Maimiku kogust Foto 21. The Dancing Travellers. Vasakult: Alfred Rüütel (tr), Evald Haaviku (kb), Arkadi Arv (s), klaveri taga Kirill Raudsepp, teiste nimed teadmata 149 H. Lepnurme kogust Foto 22. Meie Poisid (1935)
peatükk), kuid kirjeldatud juhul on selle tobeda mängu puhul Mõned aastad tagasi andsin ma 10. klassile ühiskonnaõpetust (mentorõpetajana). See oli mu tõhusamad suunatud valik, vaidluse vältimine ja klassi tähelepanu taaskeskendamine. Loomu- esimene tund nendega. Tunni ajal, kogu klassi juhendamise faasis, nõjatus üks õpilane tagareas likult oleksin ma võinud: oma tooli seljatoele ja pihustas ilmselt väikesest parfüümipudelist midagi ruumi laiali. Osa klas- • minna tüdruku juurde ja krabada laualt parfüümipudeli: „Nii! Ma võtan selle enda kätte!“ sist oli ilmselgelt häiritud. Teised (tema sõbrad ja publik) naersid. Mitmed poisid ühinesid, tuues kuuldavale teeseldud „Uuuhhh! Haiseb!“. See oli käitumine, mida ei saanud eirata
annaabi.ee 
