Taevakehade liikumine (0)

Taevakehade näiv ja tegelik liikumine
Koostas : Antty Lillepuu
Mõniste Kool
9.Klass
Taevakehade näiv ja tegelik liikumine
Taevakehade ööpäevane liikumine oleneb aastaajast
Kuna me jälgime taevakehade liikumist enam-vähem ühest kohast, Maa pinnalt,
siis võib arvata, et need liikumised on näivad .Nad oleksid tegelikud , kui Maa
oleks nende liikumiste liikumatu keskpunkt.Mis vahe on aga näiva ja tegeliku
liikumise vahel ja kuidas seda otsustada?
Kehade näiva ja tegeliku liikumise üle on kõige lihtsam otsustada siis, kui meil
on võimalik seda liikumist vaadata kusagilt ,, eemalt ``.
Astronoomilised aastaajad
Öö ja päeva pikkuse muutus koos aastaaegade vaheldumisega tulenevad sellest,
et Maa tiirlemisel ümber Päikese Maa pöörlemistelg säilitab oma kaldu asendi
Maa teekonna (ehk orbiidi) tasandi suhtes.
Kui Maa põhjapoolus on kallutatud Päikese poole (kõige rohkem on ta seal
22.juunil,asend joonisel 7.8), langeb põhjapoolkerale rohkem päikesekiiri kui
lõunapoolkerale,samuti on seal päev pikem. 22.detsembriks on poolkerade osad ümber
vahetunud, vahepeal on veel kaks võrdset seisu.
Päikese näiv aastane tee läbi sodiaagivöö tähtkujude
Vastu Päikest me muidugi seda taeva osa ei näe, milles Päike viibib (mis on
Päikese taga), näeme aga keskööl otse lõunas taevasfääril diameetriliselt vastas
asuvat tähtkuju.Tähtkujusid, mida päike aasta jooksul läbib, nim. sodiaagi- ehk
loomavööks.
Fenoloogilised aastaajad
Fenoloogia on regulaarsetel loodusvaatlustel põhinev biloogia haru, mis uurib
looduse aastaajalisi ehk sesoonseid nähtusi.
Looduse kindlate ja korduvate aastaajaliste muutuste alusel piiritletakse
kohalikke fenoloogilisi aastaaegu.
Fenoloogilised aastaajad märgivad elutsüklite kordumist taime- ja loomariigis.
Loodusliku elutsükli põhiline osa, vähemalt meie laiuskraadidel, on taimekasvu
ehk vegetatsiooniperiood.
Teine iseloomulik, kasvuperioodile suurel määral vastandlik periood on lumekatte
periood.
Kokku võttes võib öelda, et fenoloogilise aastaaegade vaheldumise olulisemateks
numbrilisteks näitajateks on mainitud perioodide pikkused päevades.
Kuu liikumine, faasid ja varjutused
Kuu tiireleb ümber Maa orbiidil, mille tasand on Maa orbiidi tasandi suhtes viis
kraadi kaldu. Sellest piisab, et muuta varjutuste pilt tunduvalt keerulisemaks.
Kuu liikumist tähelepanelikult jälgides näeme kõigepealt, et kuu ei püsi
tähistaeva taustal paigal.
Ta liigub läänest itta sarnaselt päikesega, kuid tunduvalt kiiremini, kiirusega
umbes pool kraadi tunnis.
See näiv liikumine tuleb kuu tiirlemisest ümber maa vastupäeva suunas.
Kuu teeb täisringi tähtede taustal umbes 23.7 maa ööpäeva, nn.sideerilise ehk
tähekuu jooksul.
Samal ajal pöörleb kuu ümber oma telje nii, et maa poole jääb üks ja sama külg.
Kuu niisugune pöörlemine on välja kujunenud kuu poolt põhjustatud maa
ookeanide loodete pidurduval toimel.
Kuu faasid
Kuu näitab end väga mitmel moel, alates heledast täiskettast ja lõpedades
nähtamatu olekuga, mis siis uuesti vähehaaval üle sirbitaolise kuju ja valgustatud
poolkera jälle täiskuuks muutub.
Neid kuu erinevaid ilminguid nimetatakse kuu faasideks.
Kuu valgus on kuu pinnalt tagasipeegeldunud päikesevalgus. Kuu valgus on kuu
pinnalt tagasipeegeldunud päikesevalgus. Päike valgustab alati poole päikese
pinnast, mida me siis näeme maalt kas täielikult või osaliselt, sõltuvalt sellest,
missuguse osa kuu valgustatud pinnast on parajasti maa poole pööratud.
Maa ise aga valgustab kuud maalt peegeldunud päikesevalgusega, see
nn.tuhkvalgus on hästi näha siis, kui kuu paistab kitsa ribana ­ tema ülejäänud,
varjus olev osa on siis ka nõrgalt valgustatud.
Kuu ja päikesevarjutused
Tiireldes ümber maa satub kuu 2-5
korda aastas maa ja päikesega ühele
joonele ja tekivad varjutused ­
päikesevarjutus, kus kuu varjutab meie
eest päikese, ja kuuvarjutus, kui kuu
ise satub maa varjukoonusesse. Kui
kuu tiirleks maa orbiidi tasandis,
toimuksid need varjutused iga täis- ja
noorkuu ajal.
Päikesevarjutuse korral lõikab maa pind kuu täis- ja poolvarju koonuseid.
Täisvarju piirkonnas pole päikest üldse näha, tegemist on täieliku
päikesevarjutusega.
Poolvarju piirkonnas me näeme päikest vaid osaliselt varjatuna ning räägime
osalisest päikesevarjutusest.
Täielki päikesevarjutus algab ja lõpeb alati osalise varjutusega. Varjutuse algul
on näha, kuidas kuu hakkab katma päikest ja taevas tumeneb.
Täisvarju ajaks, mille kestus võib olla kuni 7 min 40 s(tavaliselt 1-2 min),
,,süttivad´´ taevas tähed ja musta kuud ümbritseb hele päikese kroon.
Täielik päikesevarjutus on harv nähtus, esinedes ja samas piirkonnas keskmiselt
kord 200 aasta jooksul
Kuuvarjutuse ajal on kuu maa taha jäävas varjukoonuses. Kuna maa täisvarju
koonus on kuu orbiidi raadiusest umbes 1 miljon km pikem, siis on täisvarju
piirkond maa taga üsna suur ja täielik kuuvarjutus kestab võrdlemisi kaua ning on
näha tervel kuu poole pööratud maa poolkeral. Täielikku ja osalist kuuvarjutust
eristatakse vastavalt sellele, kas kuu satub täelikku täisvarju piirkonda või riivab
seda osaliselt.