Tabloidajalehtede erinevus kvaliteetajalehtedest (0)

Tabloidajalehtede erinevus kvaliteetajalehtedest
Väga pikka aega on pressi liigitatud üldjoontes kvaliteet- ja tabloid- ehk kollaseks ajakirjanduseks. Viimast mõistet kasutatakse just eelkõige ajalehtede iseloomustamiseks.
Tiheda konkurentsi ning paljude muude põhjuste, näiteks elutempo kiirnemise tõttu, hakkab aga mainitud piir aina ähmastuma kuna taotletakse väljaandeid, mis oleksid ka harimata lugejale meelepärased ja pakuksid meelelahutust. Neid ajalehti, mis tegelikult täidavad kvaliteetajalehe tingimusi on vähe ja üldjuhul on need rahvusvahelised (nt. New York Times). Tavaliselt väiksemate riikide meedia antud tasemele ei küündi ja väljaanded on ikkagi mingil määral kollased . Sellist kollasust on võimalik määrata väga paljude erinevate skaalade järgi.
Kvaliteetajalehe (nii – öelda „valge ajalehe”) kriteeriumid on küllaltki ranged . Kollasuse vältimiseks peaksid olema kõik kriteeriumid alates sisust kuni formaadini täidetud. Peamised teemad, mis seda tüüpi meedias kajastust leiavad on majandus, poliitika ning erinevad aktuaalsed probleemid. Üldjuhul on sellises ajakirjanduses tähtis osa rahvusvahelistel artiklitel ja arvamuslugudel. Muidugi oodatakse ka minimaalselt pilte, korralikku formaati ja võimalikult palju teksti. Eelkõige seetõttu, et lugejaskond on tavaliseltl ühiskonna haritud osa. Samas enamik lehti, mis isegi ei täida täielikult neid kriteeriume, loetakse valge ajakirjanduse hulka. Enamasti põhjusel, et vähesed väljaanded jõuavad ideaali lähedale.
Kollase ajakirjanduse reeglid on seevastu suhteliselt vabad ja sihtgrupiks peetakse harimatuid masse , kelle prioriteet on leida meediast meelelahutust ning aja sisustust. Massiajakirjanduselt ei oodata mingeid tõsiseid pikki analüütilisi arutlusi ja arvamuslugusid ühiskonnale olulistest probleemidest. Siit tulenevalt ei ole kunagi erilist teaduslikku tähelepanu kõmuajakirjandusele pööratud ega selle tegemist õpetatud. Sopaajakirjandust on võimalik üldpildis jaotada omakorda kolmeks. Esiteks sellised, millest võib leida hulgaliselt valesid fakte ja mis ehitatakse üles väljamõeldistele. Teiseks, mis ajavad taga kõmu, klatši ja sensatsiooni. Kolmandaks aga väljaanded, mis kajastavad Euroopa ühiskonnas traditsiooniliselt madalamaks peetud teemasid nagu kodu, pere, eraelu, meelelahutus jne. Viimaste puhul ei loe isegi kui hästi või halvasti lehes need teemad on käsitletud.
Tänu faktile, et tabloidlehed on inimkesksed, panustavad nad suures osas lugeja tunnetele ja üritavad olla neile lähedased. Seevastu valge ajakirjandus on institutsiooni keskne ja üritab edastada infot kõrgemalt positsioonilt madalamale. Kui kvaliteetajalehes kajastatavad sündmused on värsked ja laialdase mõjuga, siis tabloidleht peegeldab tarbijale emotsionaalselt lähedasi juhtumisi ja konflikte. Autorid panevad artikli puhul rõhku tunnete tekitamisele, et haarata lugeja kaasa. Setõttu esineb väga palju subjektiivsust. Samuti on ka piltidega. Kollane ajakirjandus kasutab emotsioonikeskseid fotosid ja valge ajakirjandus infokeskseid pilte. Mõlemas osas äratab valge ajaleht pigem mõtteid, kuid kollane lihtsalt emotsioone. Siiani on illustratsioon viimases rohkem olnud, kuid ühiskonna postmoderniseerumise ja pildistumise tagajärjel võib näha ka esimeses aina rohkem ja suuremaid pilte.
Põhiliselt pakub kvaliteetajakirjandus uudiseid ja arvamusi, eelistades nn kõvu artikleid. Kollane aga põhiliselt uudiseid ja meelelahutust ning pigem pehmete artiklite näol. Puhtas valges ajakirjanduses on tekstid üldiselt pikad, põhjalikud, hästi läbi analüüsitud ning väheselt liigendatud. Enamasti on võimalik pealkirja põhjal mõista loo teemat ja ka tuuma. Sopaajakirjanduses on aga sõnade osakaal ja analüüs palju tähtsusetumad ning tekstid koosnevad väikestest lõikudest. Tihti pole võimalik pealkirja põhjal aru saada, millest juttu tuleb. Vähe sellest, et massiajakirjandus on subjektiivne, pole seal alati võimalik eristada uudist, arvamust, hinnangut ega infot. Mistõttu on vaja tarbijal endal kriitilist meelt eristamaks vajalikku ebavajalikust ja tõde valest. Kvaliteetajakirjanduses seda tavaliselt ei juhtu.
Taolisi kolletumise määramise tunnuseid on kindlasti veel võimalik otsida. Siiski päris puhtaid vageid või üdini kollaseid lehti on raske leida ja mida aeg edasi, seda raskem on. Tihti võib juhtuda, et leht näeb välja nagu kollane, kuid eelistab valge ajakirjanduse teemasid või vastupidi. Mõni leht võib panna oma teemadele kollasele ajakirjandusele iseloomulikke pealkirju, kuid neid käsitleda nagu kvaliteetlehes. Seega ei ole eriti tulus määrata ligikaudsetlt kollast ja valget lehte. Kõige paremini on võimalik mõõta lehe kollasust, vaadates kõik kriteeriumid ükshaaval läbi.
Mariette Vilgo