Elas kord poiss, kelle nimi oli Juulius, aga s]prade jaoks oli ta lihtsalt Julle. Talle meeldis joosta, jalgpallimängida, aga üle kõie meeldis talle vanaaega uurida. Kui ta ühel ilusal täiskuu õhtul magama jäi, sattus ta oma unenägudega vanaaega. Alguses tundus koht talle natuke võõras, kuid edasi liikudes märkas ta enda umber vanaaega. Akende ees olid seapõied, uksed olid madalad, ning vanamemmed keetsid lõunaks jahukörti. Peagi olidki taadid kohal, ning kõhud olid tühjad nagu huntidel. Nad asusid peagi sööma, et varsti tööle tagasi minna. Vanalajal tehti ju tööd varavalgest hilisõhtuni, et oma perekonda ära elatada. Julle liikus veel natuke edasi ning nägi lapsi. Nnende näod ja juuksed olid mustad ning seljas olid ainult väiksed kehakatvad riidejupid. Nad jooksid paljajalu ringi, kuid sellest olenematta olid nad siiski väga rõõmsad ja sõbralikud. Üks poiss võttis Julle käest kinni ning juhatas ta koopasse
Ümbritsev keskkond ja inimesed mõjutavad meid sünnist saati. Laps viibib enamasti koos oma perega, seepärast on vanematel, vanavanematel ja lähedastel sugulastel väga suur ja oluline roll lapse väärtushinnangute, suhtumise ja käitumise kujunemisel. Vanemate kiire töö ja elutempo tõttu viibivad lapsed palju vanavanemate juures. Lastele see tavaliselt meeldib, sest üldjuhul on vanavanemad leebemad ja vastutulelikumad kui ema ja isa. Memmed ja taadid poputavad lapselapsi mitmel moel- ostavad palju maiustusi, lasevad kaua televiisorit vaadata, lubavad mõned õhtused hambapesud vahele jätta ning lahkudes annavad alati pisut taskuraha. Isegi oma muresid on neile vahel parem kurta, sest nad oskavad oma elutarkuste põhjal väga head nõu anda. Vanavanemate juures viibimine on laste jaoks ka igati hariv. Vanade inimeste sõnavara on väga mitmekesine, nad kasutavad huvitavaid väljendeid mis jäävad pika peale ka lapsele
oma sisikonda täis ajama [], kui on siis sööme jälle []." Rannainimesed elasid väikestes tagasihoidlikes majakestes, kuid nendes oli olemas kõik eluks vajalik. Kümmekond väikest madalat eluhoonet, pukktuulikud, võrgumajad, aidad, meremudaga vooderdatud laudauksed ja veest lakutud ning jääst hööveldatud kaldakivimürakad: niisugune oli tüüpiline rannaküla, kus toimetasid oma toimetusi karmiilmelised, mõtlikud taadid ning kipuvad maailma meredele ja mandritele noored. Kombeks oli pidada pidustusi, kuhu tuli kokku kogu rannaküla rahvas. Noored pidasid ka eraldi pidusid. Kombekohaselt lauldi, tantsiti ja mängiti erinevaid ringmänge. Pidudel olid kohal ka pillimehed, kes rahvast lõbustasid. Joodi koduõlut ja harvematel juhtudel ka viina. Viina ja õlut joodi ka siis, kui tähistati perepoegade laia maailma minemist.
õpitakse ja omandatakse eelnevatelt põlvkondadelt. Pärimused muutuvad, samamoodi muutuvad ka nende edasi kandumise viisid. Noored pärimuse edasikandjana võib olla tänapäeval üsna valus teema, kui ei mõisteta esivanemate poolt loodu tähtsust ega osata orienteeruda kõige selle keskel, mida meie kultuur endas kannab. Rahvaluule kaasaegses maailmas ei ole noortele üheselt mõistetav, see ei ole enam pelgalt regivärsilised tekstid, mida memmed ja taadid ette lugesid. Ühed peavad rahvaluulet justkui historismiks, mille nimi on veel säilinud, kuid otseselt objektina käibel ei ole, teised siiski on kursis sellega, et rahvaluule elab eduliselt edasi ka tänasel päeval ning ühenda meid rahvuslikult. Kui mitte füüsilisel kokkupuutel, siis vähemalt vaimsel tasandil mõistavad ka noored, et elame oma maal- Eestimaal, meil on oma keel- eesti keel, meil on omad traditsioonid ja kultuuripärimused ning
Peale Havanna ja Varadero on Kuubas ka palju teisi põnevaid sihtkohti: Pinar del Río, Cayo Largo, Trinidad de Cuba, Holguín, Santiago de Cuba. Kuubal on kirju ajalugu, millesse on jälje jätnud kunagised põlisasukad indiaanlased, saare vallutanud konkistadoorid, korrumpeerunud "imperialistide teenrid" ning loomulikult Fidel Castro revolutsioon ja sotialistlik kord. Tänavatel sõidavad 50-datest pärit hiiglaslikud ameerika autod ning vene Zigulid. Terrassidel istuvad kiiktoolides memmed-taadid. Sigarid loomulikult hambus. Kõik see jätab müstilise tunde nagu oleksite osaline mõnes heas vanas filmis. Kuubal on kolm kuulsat "müügiartiklit". Havanna Clubi rumm (lisa 1) on üks maailma kvaliteetsemaid ning seda voolab Kuubal igal pool. Kuuba sigarid on samuti maailma kõrgklassis olnud ammu. Samad sigarid, mis maailmas maksavad hingehinda, on Kuubal väga soodsa hinnaga. Kuuba on salsa (lisa 2) päritolumaa. Laheda muusika saatel tantsu vihtuvad kuubalased annavad
Sinise ja punase numbriga riigile kuuluvad autod on kohustatud hääletajaid peale võtma. Turistile on mugavam sõita liinibussidega, mis kannavad "Viazuli" kaubamärki ning liiguvad kõikide suuremate keskuste vahel. Kuubal on suurepäraselt säilinud koloniaalarhitektuur, mille kõige kaunim pärl on UNESCO kultuuripärandi all olev Trinidadi linn. Tänavatel sõidavad 50-ndatest pärit hiiglaslikud Ameerika autod ning veidi uuemad Vene zigulid. Terrassidel istuvad kiiktoolides memmed- taadid, loomulikult sigar hambus. Huvipakkuvad on iidsed kindlused Castillo del Morro ja Castillo de la Punta Havannas, sealsamas asub ka vana Havanna arhitektuurimälestis Prado puiestee; Kaunite kunstide palee; Kirjaoskamatusega võitlemise muuseum; Havanna linnamuuseum; Ernst Hemingway maja-muuseum; Guanabacca Ajaloomuuseum. Kuuba on kalastajate, sukeldujate, bioloogide ja veealuse elu fotografeerijate paradiis. Saare
Muusika on meid hädas tihti ühendanud ning aidanud raskeid aegu üle elada. Samas on läbi aegade just muusikaline tegevus olnud alati lubatud ja selle varju on patrioodid ka pugenud. Oleme alati olnud väga uhked oma pärimuse üle. Alates aegade algusest on inimesed oma kultuuri pärandanud ja õpetanud vaid suuliselt, muutes ja kohandades seda suu- ja ajastupärasemaks. Nii ka eestlased laulumemmed ja taadid on rahvalaule ja kombeid noorematele põlvedele edasi andnud ning lõpuks on need ka tänase põlvkonnani jõudnud. Ka muusikaline haridus on XXI sajandil kättesaadavam kui saja aasta eest. Kuid milline on olnud muusika õpetamine läbi sajandite sellele küsimusele püüangi oma referaadis vastust leida. 2. Varased teated muusikakultuurist Eestis Esimesed teated muusikast Eesti aladel viivad meid umbes aastasse 1200: need pärinevad taani
ligioleva välise looduse kirjeldus. Nende oriinimeste sümpaatiate ja antipaatiate esilekriipsutamises on erilist tähelepanu äratanud riidlevad naised. Tõepoolest, haugutav Kaasi Tiina sünnitusvaludes vaevleva Laia Viiu akna taga see on põrutavamaid ja meeldesööbivamaid tigeduspilte. Aga ,,Kahes paaris ja ühesainsas" ei tülitse mitte ainult naised isekeskis: vaenulised loomusunnid satuvad kähku kihku, naiste, meeste ja laste vahel. Hüvasti tagasihoidlikult torisevad eesti eided ja taadid, kui ka seitsmekümneaastane vanapoiss närudes keppi tõstab teist kiusava poisikese karistamiseks ja seda vannub ,,saadana hingeks"! Hilisema Tammsaare ,,Sõjamõtete" tunnistust mööda on inimese loomus kuri (,,kuri on inimene algusest saadik"). On nagu oleksid juba ta ,,Kahe paari ja üheainsa" kodusõjad selle tunnetuse eelkajastuseks. Me võime ta kantnikumaja massinimeste karakteristikas küll eraldada meelevaldseid ja vagusaid, vaevajaid ja vaevatuid.
jaan.) viib jõulud." Perest peresse käisid jalgsi või ka hobusega mehed, koos joodi ankrutest viimased õlled. Siin on selle kohta kirjapanek 1958. aastast. "Tulid, suured õlgnuudid olid käes, korjasid kõik õllevaadi punnid ära. Panid kotti. Päris punni neile ei antud, anti mõni muu punnitaoline pulk." Kui naised olid juba alustanud oma argipäevast ketrustööd, tõmmati vokkidelt nöörid maha, tehti nalja, joodi õlut, tembutati. See oli rohkem noorte meeste ettevõtmine, taadid arutasid mõnigikord kalalemineku või hülgejahi asju, seadsid korda kalapüüseid, soovides vastastikku "head kalapüüki ja head hülgesaaki". Kui noorem rahvas kõrtsi tantsima läks, ilmus kohale ka vanemat rahvast. Mõnede meenutuste järgi kuulus nuudipäeva tähistusse rongitants, mida on nimetatud ka Mustjala rongiks või Mustjala pulmarongiks. Kui tantsule tulid ka vanad, olevat mindud kahes rivis ühed seespool, teised väljaspool.
istekohti ja näppisid oma nööpe. Mul oli ka hirm, aga kübarat ma ei võtnud siiski peast. Soovisin, et tädi Sally tuleks, oma jutu ära räägiks, mind klopiks, kui tahaks, ja laseks mu minna. Siis oleksin võinud Tomile öelda,, et olime asjaga liiga kaugele läinud; olime ise oma tahtel sumisevasse herilastepessa istunud; ei tohtinud enam aega viita, pidime jalamaid Jimiga sääred tegema, enne kui taadid oleksid kannatuse kaotanud ja me kaela peale tulnud. . Viimaks tädi tuli ja nakkas mult kõiksugu asju küsima; ma ei võinud kuidagi vastata, sest ei teadnud, mis oli õieti lahti. Mehed olid nüüd koledas ärevuses; mõned kippusid otsekohe minema, et kõrilõikajaid tabada; nad ütlesid, et ainult mõni minut puudub keskööst. Teised katsusid neid paigal pidada ja käskisid oodata, kuni lamba määgimist kuuldub. Tädi aga pitsitas mind küsimustega; olin nii hädas,
annaabi.ee 
