õnnehõisked. (lk. 86) Ja esimest korda arvas ta õieti taipavat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada. (lk. 95) ,,Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta." (lk. 105-106) ,,Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas." (lk. 106) Indrekul tuli meelde tema lapsepõli Vargamäel. Ka seal valitses viha ja vaen, aga suuril leina- ja rõõmupäevil tuldi ometi ühiselt kokku, et nutta oma nutud ja naerda oma naerud. Aga siin oli teisiti. Siin ei ühendanud inimest inimesega enam miski. Elasid teised ühisel maalapil nagu ,,kärbsed s*tahunniku otsas" just nõnda oli saunaonu ikka öelnud, Indrek mäletas seda veel nii selgest ja neil ei olnud muud oma naabrist, kui et ta küttis sinus kurjust, tulist viha, kättemaksu. (lk. 114) ,,Küll on see hirmus, et kunagi ei saa seda teha, mis tahad
Emale ja tädile ta sellest ei rääkinud, sest sellest ei oleks mingit abi olnud. Miina oli nii hirmulja ei teadnud mida teha. Siis tuli tal meelde, et viie versta kaugusel on Nudjaste kõrts. Miina hakkas kohe jooksma selle poole. Suure tee peal ta puhkas, kui veel oli minna 3 versta. Õhtu oli kohekohe käes. Siis jooksis ta edasi. Äkitselt pool versta enne kõrtsi ta kuulis hobuse kappamist ja sealt tuli Toomaru peremees. Ta pidas kinni ja vaatas tüdrukut suuril silmil. Miina ütles, et kui vallavanem talle kohe appi ei tule, siis langeb Taavet mõrtsukate küüsi. Miina tõmbas hinge ja siis rääkis vallavanemale kogu loo ära. Toomari peremees keeras hobuse ringi ja kihutas vihaselt tagasi. Nudjaste kõrti juures läks Toomari peremees endale paar-kolm meest appi võtma. Pool versta enne veski varemeid, kus olid mehed varitsises, pidas Toomaru peremees hobuse kinni ja kõik sealt läksid varju. Siis sõitis keegi valge hobusega sinnapoole
mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse. Tõnu hakkab juba alla andma kui korraga üks päev Mari ütleb talle, et mine too oma piimakontraht mõisast ära.". Tõnu ei suuda uskuda mis on juhtunud. Kümnes peatükk: Tunnike hiljem istub Tõnu Prillup kambris laua otsas ja vahib suuril silmil värisevasse paberilehte, mida ta käes hoiab. Nõnda istub ja loeb mees juba kaua, ilma täppigi taipamata, mis seal sees on, kuigi ta kirjutatud kirjast veerimisi võitu saab. Prillup ei tea korraga, kus ta silmad seni on olnud. Mari on kasvanud, Mari on küpsenud - Tõnul ei ole enam kolmat last. Mari on kauninenud, üleöö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud. Ta nõuab selgitust miks Mari korraga ümber mõtles ja talle midagi ei mõelnud
Eesti sõjaväe ülemjuhataja Vabadussõjas, hiljem Eesti riigi- ja avaliku elu tegelane. Loomult sirgjooneline sõjaväelane. 1. osa: Üheks päevaks iseseisvust Mis puutub tegelaskujudesse, siis ajaloolised on neist vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kõik ülejäänud on kirjanduslikud. Kuid nende loomisel on kasutatud ajaloolist ainest, peamiselt mitmesuguseid mälestusi, nii et nad peaksid mahtuma ajaloolise tõepäras piiresse. Stseeni, kus maapoiss esmakordselt linna sattudes suuril silmil ringi vahib, on eestlaste ajalugu näinud tuhandeid kordi. Selles mõttes ei olnud Toomas Roo elukäigu algus põrmugi ebatavaline. Ebatavaliseks tegi selle aeg - Roo saabus Tallinna 1917. aasta kevadel, mil nii Eestis kui kogu Vene impeeriumis valitses tavatult lootusrikas meeleolu. Isevalitsus oli veebruaris kukutatud, esimest korda ajaloos kehtisid Vene riigis kõik demokraatlikud vabadused ja näis leiduvat tahet, et nad kehtiks ka edaspidi. Paraku ei olnud taevas päris pilvitu
Ning lõpuks oli ehitatud parv, millel ei olnud ühtki rauast osa, leitud meeskond ja murtud läbi bürokraatiast. Näiteks kirjeldab Heyerdahl ootamatut komplikatsiooni. Kui üks meeskonnaliige hakkas täitma Peruust lahkumise ankeeti, tuli selles näidata nii tuleku kui mineku vahend. Mees teatas ametnikule, et ta saabus kanuuga, mis vastas tõele (ta saabus teise ekspeditsiooni koosseisus dzungli kaudu). Suuril silmil tippis ametnik vastavasse lahtrisse «kanuu». Ent kui mees nüüd lahkumise vahendiks palus märkida «parv», hakkas ametnik jalgu trampima ja käskis lollitamine järele jätta. Heyerdahl sai kõigest lõpuks üle, nagu igaüks tema suurepärasest, huumoriga vürtsitatud raamatust «Kon-Tiki» ise lugeda võib. Omaette saavutus oli balsapalkide ookeani äärde toimetamine. Et parv just balsapuust ja just 13,7
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota. Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt. Ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt. Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota. Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud. Me sees on võimalused --- nad on määratud. Paljud Viidingu luuletused on viisistatud, neid on laulnud näiteks ansambel "Ruja". Tühi tuba, ennast täis Tühi tuba, ennast täis, tühi tunne, ennast täis, tühi paber, sõnu täis. Miks? Suuril silmil vaatab aknast inimeseloom. Mis ta tahab? Tahab, et tal puuduks iseloom. Aga seda ei saa tahtes. Tahes-tahtmata on teel ainus igavene sõnum. Nüüd. Ja veel. Ja veel. 1998. a ilmus Viidingu koondkogu ,,Kogutud luuletused." Ülesanne Vali üks Üdi ja Üks Viidingu luuletus. Milles avaldub Üdi-perioodi mängulisus/süngus, milliseid ootamatuid lahendusi ja riime on kasutatud? Millised mõtted ja arvamused inimelust luuletustes esinevad? Mida Viiding kritiseerib
Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada -- nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud -- sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas, kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. ,,Õpetajaproua leinab oma ainust poega," sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma
annaabi.ee 
