Süsinikteraste karastamine (0)

Süsinikterased karastatakse enamasti martensiidile, sest see on kõige kõvem. Martensiit tekib kriitilisest jahtumiskiirusest kiiremini jahutades – martensiit jääb lagunemata. Vee kuumenemine vähendab jahtumiskiirust tunduvalt 650 – 500 kraadi piirkonnas. See on vee põhiline puudus karastamisel.
Vee jahutuskiirus tagab martensiidi tekke, õli ja õhk mitte – neis tekivad erinevad ferriidi ja tsementiidi segud .
Süsinik ei jõua polümorfsel muutusel eralduda, üleküllastunud tardlahus a- rauas ehk martensiit. Süsiniku üleküllus deformeerib kristallstruktuuri ja kuupvõre muutub tetragonaalvõreks. Tekivad sisepinged, mis teevad materjali kõvemaks ja hapramaks (ei saaks kasutada enamikus rakendustes).
Kriitilisest aeglasemalt jahutades austeniidist ferriidi tekkimisel eraldub süsinik, millest moodustuvad karbiidid .
Tegemist on alaeutektoidterasega, seega peaks kõvadus olema 60+ HRC.
Isegi õhus jahutades jäävad materjali sisepinged. Seepärast tuleb kasutada lõõmutamist, et vähendada maksimaalselt sisepingeid.
Õhus jahutatud materjalid on veel plastselt töödeldavad, kuna ta läheb põhimõtteliselt algolekusse tagasi.
Möötetulemused, mis on õli ja õhu kohta, on tõenäoliselt ebatäpsed, sest kõvadus jääb samasse suurusjärku.
Kuumutamisel kuni 100 kraadini ei teki terases erilisi muutusi. 200 – 300 kraadi juures ei suurene kõvadus, kui ei ole jääkausteniiti. Süsiniku aatomite difusioonist tulenevalt algab karbiidide teke. Üle 400 kraadisel toimub parendamine – kõik mehaanilised omadused muutuvad paremaks. Suureneb sitkus – kannatab lööke.