1992. a iseseisev muuseum Ta lendab lillest lillesse Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole!
ootamas. Ta võib olla viletsates oludes, kuid isamaa on siiski koht, mis on alati meie südames. Olles kodumaast kaugel, tunneme me kõik paratamatult koduigatsust. Arvan, et Juhan Liiv mõtles järgmiste ridadega seda, et Eesti oli sellel ajal küll viletsates oludes, kuid minnes läbi tulest ja veest, unustades surma ja hoole jõuame me ükskord siiski vabaduseni: Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Deivi Suiste
Minu arvates, et üks parimaid isamaa luuletusi on tal ,,Ta lendab mesipuu poole", mille viimane salm on nii: Nii hing, oh hing, sa raskel a´al - kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu sulle säält surmatuul ja lennaku vastu surmakuul: sa unusta surma ja hoole, kui kotkas tõused ta poole! Ülekõige, vist isegi rohkem, kui oma oma haigust vihkas ta oma luulet. Juhan Liiv kirjutas väga palju luuletusi, milles ta laitis oma enese luuletusi ja ka iseennast. ,,Noor-Eestile" kaks esimest rida on: Mind ärge austage -
,,Kas ma Eestit unes nägin"- ... nägin laineid laevu täis, nägin viljarikast randa, murehõlm ta ümber käis. Kodumaa saatus ühineb luuletaja tunnetuses ta enda raske saatusega. Hingelist ühtekuuluvust ja ustavust väljendab võrdpilt kõigist ohtudest hoolimata visalt oma kodu poole lendavast mesilinnust. ,,Ta lendab mesipuu poole"- ... ning hing, oh hing, sa raskel a´al- kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu sulle säält surmatuul ja lennaku vastu surmakuul; sa unustad surma ja hoole, kui kotkas tõused ta poole. ,,Vangis"- ... sest seegi, sinu kurbus, on kurbus sinu kodu eest ja ilmas, on kõiges maailmas sa kaotad sellegi käest. ,,Nutt"- ... et väiksel rahval suure kasuks tarvis kaduda (Eestimaa oleks nagu tall ja vaenlased lõvid). Usku isamaale. Võrreldes Koidulaga on Liivi luuletused süngemad- räägivad nii nagu asjad on. Koidula unistas pidevalt, et tahaks kodus olla, seal on kõige parem, kõige ilusam
Taati-memme lastega Laskem elada! Ta lendab mesipuu poole sõnad Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - 13 kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! kuis ihkad sa isamaa poole! REFERAADI KIRJUTAMISEKS Mu isamaa on minu arm .Laulu on tehtud ümber luuletusest. Algne luuletus: Mo isamaa on minu arm! Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa! So valu südames mul keeb,
mu põrmust lilled õitsetad, mu isamaa, mu isamaa! 33 Ta lendab mesipuu poole Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole ja tõuseb kõuepilv ülesse, ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Hing, oh hing, sa raskel aal, kuis ihkad isamaa poole. Kas kodu sa, kas võõral maal, kuis ihkad isamaa poole. Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu sul surmakuul, sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! Hing, oh hing ... 34
ta oli ka suhteliselt rikas. Orgoni puuduseks oli tema põikpäisus, mis talle palju kahju tõi. TA LENDAB MESIPUU POOLE Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse -- ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele ka tuhanded: veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Nii hing, oh hing, sa raskel a'al, kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal -- kuis ihkad sa isamaa poolel Ja puhugu vastu suil' surmatuul ja lennaku vastu suil' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! SONETT Nii nagu lained ulgumerelt randa, meist tõttab mööda tunni kannul tund, Et rutem järgmisele aset anda: Neid tõukab igavikku Aja sund. Vastsündinule paistab koidu sära, Ta roomab küpsusesse, ent on see käes, Õel vari tumestab ta palge ära: Mis andnud Aeg, on võtta Aja väes. Aeg lõikab noorusele märgid laupa Ja ilu näole näotuid jooni veab, Ta ahne vikati ees järgukaupa
35 Juhan Liiv ,,Ta lendab mesipuu poole" 1905 Ta lendab lillest lillesse, ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse - ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded; veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole! Nii hing, oh hing, sa raskel a'al - kuis õhkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal - kuis ihkad sa isamaa poole! Ja puhugu vastu sull' surmatuul ja lennaku vastu sull' surmakuul: sa unustad surma ja hoole ning tõttad isamaa poole! 36 10. Lev Tolstoi (1828-1910) elu ja looming + ,,Anna Karenina" · Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. · Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.
annaabi.ee 
