varandusest ilma. Et pettus raamatuga välja ei tuleks, peab Sander ka edaspidi jääma kirjanikuks. 5.Tegelased: Vestman(Laura ja Matilde isa)- uhkustaja, enesest lugupidav, harjunud kõike saama, jonnakas, tark ja enesekindel. Vestman:: ,,Vestman tuli venesaabastega linna, ja nüüd on ta Vestman Vestmani uulitsas.`` lk.8 Matilde- kamandaja, uhkustaja. Matilde::,,See skandaal-see hirmus skandaal--härra, ma sureksin, kui see nende seinte vahelt välja ulatuks...`` lk.68 Laura- kaastudlik, helde südamega, kohmetu, lonkab jalga ja ei räägi oma käikudest suurt midagi. Laura::,,Sinu põli ei ole just kuldne, Ludvig.`` lk.13 Ludvig Sander(Matilde mees)- tahab ,,akadeemiale`` meeldida, on silmakirjalik ja kaval. Sander::,,Vestmani- papa materjalismile ei pea ükski muu filosoofia vastu- nii paksu nahka ei olegi!`` lk.10 Liina- Sandri vaene ja tagasihoidlik toatüdruk.
Lotte Wertherile jätaks, sest ta kuulus juba Albertile. Kui Werther lõpuks otsustas, et ta läheb surma, kirjutas ta Lottele lahkumiskirja. Selles kirjas mainis ta, et ta ohverdab iseennast Lotte heaks. Üks neist kolmest pidi lahkuma ning Werther tahtis see inimene olla, sest ta ei suutnud kellelegi haiget teha. ,,Et mulle võis osaks saada õnn surra Sinu eest! Ohverdada ennast Sinu heaks! Ma sureksin julgesti, sureksin rõõmsalt, kui võiksin Sulle tagasi anda Su rahu, Su elu õndsuse." 2. Kuidas avaldub tunde ja mõistuse konflikt teoses? Sentimentalistlikus eluhoiakus oli tundel määrav roll. Kujutlusvõimet ja tugevaid tundeid peeti tõelist tunnetust takistavaks. Wertheri mõtlemine sõltus ta tundmusest. Ta tegeles ainult iseenda tundmustega, mis olid niivõrd intensiivsed, et ei jätnud ruumi kellegi teise omadele
jälgiksin, kuidas linnupojad suuremaks sirguvad ja lendama õpivad. Ilmad läheksid siis aina soojemaks, kuni linnud oma pesast jälle lahkuksid ja jõuaks kätte suvi. Suvel taaskord ma jälgiksin pargis mängivaid lapsi ja meenutaksin eelmist aastat. Mu juurde tuleks jälle noorpaar ja nad vaataksid minu tüvesse kraabitud nimesid ja naeraksid õnnest. Kõik see juhtuks aastast aastasse, kuni minust saaks lõpuks vana puu ja ma maha langeksin. Siis ma meenutaksin kõiki neid sündmuseid ja sureksin ühe õnneliku vana puuna, kes oleks näinud rõõmsaid lapsi ja noorpaare. Kui ma vedelesin seal maas mu juurde ilmuksid kaks vana inimest ja taaskord vaataksid nimesid puu tüves. Mu toel istuksid mitte enam väga noor seltskond ja nad justustaksid sellest, kuidas nad kunagi siin mänguväljakul mängisid ja just selle puu otsa ronisid. Need sündmused leiaksid aset ainult siis kui ma oleksin puu...
kunagi jätavad maailma maha kõik. Kui saabub aeg minna, pole midagi parata. Hoolimata inimeste saavutustest ja tegudest elus, ei suuda keegi surmale vastu hakata. ,,Ja mulla all pea magame me kõik,/ kes maa peal üksteist magada ei lase." Nagu lauluski toob Tsvetajeva sisse loojangumotiivi. ,,Tean, poolvalguses suren! Kas loojangul, aos / kuid koos kummaga neist pole enese teha./ Ah, kui saaks, et mu tunglast leek kaks korda kaoks,/ kahte surma et sureksin koidu ja eha!" Päikese kadumist-tõusmist võrreldakse inimese lahkumisega varjuriiki. Luuletaja arvates on just poolvalguses romantiline ja õiglane surra. Teine olulisemaid naisluuletajaid Venemaal oli Anna Ahmatova (1889-1966). Tema hilisemas luules on oluline küüditamisest tulenev surmatemaatika. ,,Surmatähed me kohal taevas,/ veriporiste saabaste all/ süütu Venemaa krampide vaevas,/ vangiveokite rehvide all." Ta
Viienda mäe jalamil ning taastada usk ja elurõõm paljukannatanud linnaelanikes. «Viiendat mäge» lõpetades tulid mulle meelde möödapääsmatud olukorrad minu elus. Alati, kui tundsin ennast täieliku olukorra peremehena, juhtus midagi, mis lõi mul jalad alt. Küsisin endalt: miks? Kas tõesti on saatuseks ainult lõpusirgele välja jõuda, kuid mitte seda ületada? Kas Jumal on tõesti nii julm, et laseb mul silmapiiril palmipuid näha vaid selleks, et ma kõrbes janu kätte sureksin? Läks tükk aega, enne kui mõistsin, et asi pole sugugi nii. Mõned asjad on meie ellu toodud sellepärast, et meid tagasi Oma Loo õigele rajale juhtida. Teised jälle ilmuvad selleks, et me kõike seda, mida oleme õppinud, kasutada saaksime. Ja lõpuks tulevad mõned asjad, et meid õpetada. Usun, et ma pole selles kogemuses üksi; paratamatus on puudutanud iga inimolendi elu siin Maa peal. Mõni toibub, mõni annab alla -- kuid vähemalt korra oleme me kõik
*Kui hukkub üks inimene, on see tragöödia, kui miljon, on see statistika. (J. Stalin) *Pärast surma pole kerge elada. Mõnikord kulub sellele terve elu. (S. J. Lec) *Jäägu nagu oli, eks midagi ikka olnd, ega kunagi pole olnd, et midagi pole olnd. (J. Hashek) *Kui sa sündisid, siis maailm rõõmustas ja sina nutsid. Püüa elada oma elu nii, et sinu surma korral maailm nutaks ja sina rõõmustaksid. (India vanasõna) *Ründa elu, ta tapab su niikuinii. *Ma parem sureksin elades, kui elaksin surres. *Võib-olla on see maailm mõne teise planeedi põrgu. (A. Huxley) *Paks kaevab endale hauda hammastega. *Kui kuulen kedagi ohkamas, et elu on raske, tahaksin alati küsida:"Millega võrreldes?" *Sest kogu lust igatseb igavikku, sügavat, sügavat igavikku. (F. Nietzsche) *Lein on suur idealiseerija. (J. R. Lowell) *Hirm elu ees on XX sajandi lemmikhaigus. (E. J. Phelps) *Elu on liiga lühike, et raisata seda inimestele, kes sinust ei hooli.
Me palume, et meid jäetaks üksi, kuid tegelikult vajame kellegi tuge. Me loodame, kuigi pole eriti mingeid võimalusi. Me ootame kuigi teame et meid on juba unustatud. Me unistame teades , et seda mitte kunagi ei juhtu. miks see peab kõik tõsi olema Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud , et ma oleksin õnnelik , kuna ma olen ka ilma selleta seda . Mulle pole vaja uusi tuttavaid , sest mulle piisab ka oma sõbrannadest . Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa , et ma sureksin , sest seda ma ei tee ma ei tunne oma südant enam . Mulle pole vaja valetada , kuna ma näen , kui sa seda teed . Mulle pole vaja teeselda armastust , mida tegelikult ei ole , kuna ma saan aru , kui sa seda teed . Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse , kuna see lõppeb igakord samamoodi haiget saamisega . Ma olen õnnelik , ma olen õnnetu olen nagu olen , kuid siiski tean , et suudan alati edasi minna Ema leiab oma 17-aastase tütre toast kirja: Kallis ema
Oli küll ilus elu. Ei, Ike. Kui sa ei saa jääda sellega, kes su eksistentsi meeldivaks teeb, siis polegi vaja. Pole vaja demoversiooni kooselu õnnest. Sa elad pigem üksi, sinu vaade ilule on ainult sinu, sinu kurbus on ainult sinu ja sinu kadumine ei puuduta kedagi, vaid tapab täistabamusega ainuüksi sinu. Nii on. IKE Kas sa tahad, et ma sureksin? KASSINI Mis tähtsust sel on? Ike lööb ühe Kioko tühja veinipudeli roosiks. KASSINI Ma palun, Ike. IKE Kogu lugu. KASSINI Kogu õnnetu lugu. IKE Ei. Ei olnud õnnetu. Ma olen olnud õnnelik. Enne sinu tulekut, alati. KASSINI Loll.
tahab rinnus lõhkeda. Kuigi sind pole lähedal, on saatusel ikka oma plaan iga lumi, iga päikeseloojang, iga täht taevas ning see muusika meenutab mulle sind. Sa õpetasid mind tookord seal samas armastama, palun õpeta nüüd kuidas sind ka sinna unustada ! Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud, et ma oleksin õnnelik, kuna ma olen ka ilma selleta seda. Mulle pole vaja uusi tuttavaid, sest mulle piisab ka oma sõbrannadest. Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa, et ma sureksin, sest seda ma ei tee - ma ei tunne oma südant enam. Mulle pole vaja valetada, kuna ma näen, kui sa seda teed. Mulle pole vaja teeselda armastust , mida tegelikult ei ole , kuna ma saan aru , kui sa seda teed. Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse, kuna see lõppeb igakord samamoodi - haiget saamisega.Ma olen õnnelik, ma olen õnnetu - olen nagu olen, kuid siiski tean, et suudan alati edasi minna. Ma vihkan kui keegi sind vaatab, seda kuidas ta sind vaatab.
Kas sa sureksid ilma OSVALD: Loobu Laurast. Laurata ära? ROLAND: Kurat, igal asjal on piir. ROLAND: Kindlasti. 11 12 OSVALD: Ära lahmi. Kuidas sa seda ette Otsuse pead tegema nüüd kohe. Ütlen sulle, kujutad? et häbi sa tundma ei pea. Mida sa tunned, on ROLAND: Lihtsalt sureksin ära. teiste kadedus, aga nii suurte summade OSVALD: Teeksid endale lõpu? juures on see imetlev kadedus. ROLAND: Ma ei tea. Võib-olla. (Paus.) OSVALD: Selge. Sa ei sureks ära. Mina ka OSVALD: Minuti, ei, viie minuti pärast ma ei sureks. Kas Laura sureks ilma sinuta ära? võtan oma pakkumise tagasi. (Paus.) Ka ilma minuta ei sureks. Nii et me ROLAND (publikule): Teeme vaheaja.
20 21 OSVALD: See on teadmise jõud. Kui sa midagi tead ja hetkekski ei kahtle oma teadmises, siis see on tohutu jõud. Seda võib nimetada ka usuks, aga usk on enamasti seotud millegi tundmatuga. Ja nüüd minu pakkumine. ROLAND: Ma ei taha mingit pakkumist. OSVALD: Kuula enne. Kas sa sureksid ilma Laurata ära? ROLAND: Kindlasti. OSVALD: Ära lahmi. Kuidas sa seda ette kujutad? ROLAND: Lihtsalt sureksin ära. OSVALD: Teeksid endale lõpu? ROLAND: Ma ei tea. Võib-olla. OSVALD: Selge. Sa ei sureks ära. Mina ka ei sureks. Kas Laura sureks ilma sinuta ära? (Paus.) Ilma minuta ka ei sureks. Nii et me ei räägi elust ja surmast. Nii. Millest me räägime? Ma annaksin sulle tasu, mis leevendaks su valu ja üksindustunnet. ROLAND: Mida? OSVALD: Ma pakun sulle teatava summa, kui sa oled nõus oma edaspidist elu nägema ilma Laurata. ROLAND: Raha? OSVALD: Raha. ROLAND: Mul hakkab halb
. and he's the only one who's always on her mind. But she knows there is no chance, so she keeps living, putting on that smile that hides her feelings, so he won't ever know. · Sa oled minu unenägu ja ma kavatsen magada igavesti. · Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud , et ma oleksin õnnelik , kuna ma olen ka ilma selleta seda. Mulle pole vaja uusi tuttavaid, sest mulle piisab ka oma sõbrannadest. Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa, et ma sureksin, sest seda ma ei tee - ma ei tunne oma südant enam. Mulle pole vaja valetada, kuna ma näen, kui sa seda teed. Mulle pole vaja teeselda armastust, mida tegelikult ei ole, kuna ma saan aru, kui sa seda teed. Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse, kuna see lõppeb igakord samamoodi - haiget saamisega. Ma olen õnnelik, ma olen õnnetu - olen nagu olen, kuid siiski tean, et suudan alati edasi minna.
Kõige ohtlikum on vägisi targaks tehtud loll. Arukas suudab ka lolli mängida, lollil arukat mängida on aga hoopis raskem. Naeratus teeb inimese rikkamaks, aga kuhu sa selle rikkusega ikka lähed. AFORISMID ELU: Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita! Elu kestab vaid hetke, ja sellest hetkest piisab, et korda saata igaveseid asju! Elamisest tunnen ma rõõmu, aga kui sureksin, oleksin eluõnnelik. Pole vähimatki tõendusmatejali kinnitusele, et elu on tõsine. On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näda elu läbi oma südame. Me elame selleks et surra ja sureme selleks et teised saaksid elada. Elu on raske. Millega võrreldes? Elu mõte on elus eneses. Ela nii et isegi hauakaevaja nutaks su haual. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda! Armastus annab elule mõtte!
saadik jumal on erusse läinud? Ei, ei, Ivan Vassiljits, mina usun jumalat. See olete teie, kes teda ei usu; teie kaldute rohkem kuradi poole. Mina usun jumalat ja sõprust ja sellepärast, kui jumal tuleks ja küsiks, kumb meist tahab surra, siis ütleksin mina: ,,Armas jumal, las minu sõber elab, sest tema usub rohkem kuradit kui sind, armas jumal. Las mu sõber elab seni, kui annad kord surmaobadused oma venna kuradi kätte; siis tehku see temaga, mis tahab." Nõnda ütleksin ma ja sureksin hea meelega, sest jumal on mu sigitanud ja tema käe läbi tahan ma ka langeda. Jah, mina usun jumalat ja sõprust, aga mida ma mitte päris hästi ei usu, on igavene elu. Mõelda, et elad, ütleme tuhat aastat, elad kaks, kolm, kümme tuhat aastat, noh, ma olen valmis, kui jumal tahab, elama ka sada tuhat, isegi miljon aastat; aga milleks pean ma elama igavesti? Mõelge ometi -- i -- ga -- ves -- ti! Mis jääb teie jumalikust mõistusest järele, kui mõtlete -- i -- ga -- ves -- ti
Sa näed isegi, et mu käed on üleni katki ham- ' mustatud, kas sul ikkagi halastust pole? Oh, ma ei taha muud kui soola ja musta leiba, anna ainult mu tütar tagasi, et ta mind soojendaks nagu päike! Oo issand jumal, olen põlatud patune, kuid mu tütar tegi mu vagaks. Armastusest tema vastu olin ma usklik, ma nägin sind läbi ta naeratuse nagu läbi taeva avaruse. Oh, kui I ma saaksin üksainus kord, kas või üksainus kordki selle sussikese ta tillukese roosa jala otsa pista, ma sureksin sind õnnistades, helde Neitsi! Ah, viisteistkümmend aastat! Nüüd oleks ta juba suur! Õnnetu laps! Kas ma siis teda tõesti enam iialgi näha ei saa, isegi taevas mitte? Mina sinna ju ei pääse. Oh, milline piini Mõelda, et see on tema sussike, teda ennast aga enam ei ole!» Vaene ema haaras sussikese, oma ahastuse- ja lohutuseallika 324 nii paljude aastate jooksul. Ja kõigest oma südamest hakkas ta nuuksuma, nagu selgi
5372. Dreams come true; look at me, Babe, I'm with you. 5373. All my dreams came true the day that I met you. 5374. Isegi tugev tuul ei tea, kuhu ta puhub 5375. Tänane päev pidanuks juba hommikul lõppema 5376. Kaotustes karastuvad vaid tugevad. 5377. Once apon a time, something happend to me, it was the sweetest thing that ever could be, a fantacy, a dream come true, it was the day, when I met you! 5378. Elamisest tunnen ma rõõmu, aga kui sureksin, oleksin eluõnnelik. 5379. Life is good when we think it's good. Life is bad when we don't think. 5380. Ela nii et isegi hauakaevaja nutaks su haual. 5381. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda! 5382. Elu on kui risttee, mis kord on sattunud su teele ja kord ei ole. Ta võid näidata endas ka kõige halvemaid külgi, kuid siiski alati on ta ühtemoodi. Teeb haiget ja vahel kui juhtub, paneb isegi naeratama. 5383
talupoegadega abielusse heidavad, nagu selle hirmsa sõja ajal mitu korda peab juhtunud olema.» «Häda ajab härja kaevu,» naeratas Gabriel. «Kõige suuremal hädal ei peaks niipalju võimu olema, et ta inimest iseenese silmis alandada suudaks!» hüüdis Agnes õhetavail palgeil. 287 «Te ei ole veel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes.» «Kõige suurema häda vastu on ikka veel üks abi olemas: priitahtlik surm!» «Surm on kibe rohi, preili Agnes.» «Mina sureksin ennem tuhat korda, enne kui . . . » «Enne kui eesti või läti talupoja naiseks läheksite,» jätkas Gabriel, kuna Agnes kõhe parajat sõna ei leidnud. «Enne kui ma üldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei või arvata,» lõpetas Agnes karmi tõsidusega. Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks seal midagi tarduma. «Väga hea,» mõtles ta, «et seda kõike su enese suust kuulen; pidasin sind külmaks ja
«See elajas! Tule -- ärgem viitkem silmapilkugi aega -- mitte üht sekunditki -- teda tuleb tõrvata ja sulgedesse kästa ja jõkke visata!» Ma ütlesin: «Kindlasti. Aga kuidas te arvate, kas enne kui te Lothropslde juurde lähete või...» «Oo!» ütles ta. «Kus mu mõtted olid!» ütles ta ja istus uuesti: «Ära hooli sellest, mis ma ütlesin -- palun, ära hooli -- ega hooli?» Ta pani oma siidise käe niiviisi mu käele, et ma ütlesin: «Ennem sureksin.» «Ma poleks uskunud, et niivõrd ärritun,» ütles ta. «Jutusta nüüd edasi, enam ma nii ei tee. Ütle mulle, mis teha, ja ma teen kõik, mis sa ütled.» «Noh,» ütlesin ma, «nad on rängad kelmid, need kaks petist, ja ma olen sunnitud nendega veel tükk maad edasi rändama -- ükskõik, kas ma tahan või ei. Ma parem ei jutusta teile, miks. Kui te nüüd linna nende kallale kihutate, siis pääseksin küll mina nende küüsist ega
annaabi.ee 
