Sülfiidi retsensioon (0)

Sülfiid
(La Sylphide. The Sylph of the Highlands)
Käisin 28. märtsil Rahvusooper Estonias vaatamas August Bournonville’i balletti. Bournonville on Taani balletitraditsiooni looja, ta stiil on bravuurikas ja väljendusrikas. „Sülfiidi“ peetakse esimeseks romantiliseks balletiks.
Kuigi autor oli taanlane, siis sündmuspaik oli Šoti mägedes. Balleti alguses mängis tükk aega orkester , suletud kardinatega. Orkestri koosseisus oli palju erinevaid pille: pasunaid, flööte, viiuleid, harf ja ka teisi.
Lugu rääkis sellest, kuidas üks Šoti noormees James pidi abielluma oma kihlatuga, kuid eelneval õhtul oli tuppa ilmunud ilus tütarlaps, kellel oli seljas valge õhuline kleit, õrnõhukesed tiivad olid seljal ning malbe naeratus näol. Ta tantsis väga graatsiliste liigutustega, poolvärisevalt, et ta paistaks võimalikult õrn ja hõljuv – ta oli Sülfiid. Sülfiid tähendas hinge, unistust, mida noormees hakkas taga ajama.
Poiss jäi koos Sülfiidiga oma sõbrale vahele, kellele meeldis poisi kihlatu. Kui sõber oli kogu rahva kohale kutsunud, siis oli Sülfiid juba haihtunud. Natuke enne pulmi põgenes James Sülfiidiga metsa, kus oli palju kenasi haldjataolisi tütarlapsi tantsimas. Mets oli kujutatud väga muinasjutulisena. Väga palju pastelseid värve ja eriline valgus tegid lava eriti müstiliseks. Sülfiidi tantsimise ajal oli lava peal tossu , mis tundus udu või siis hommikuse kastena.
Jamesi sõber abiellus ta kihlatuga. Samal ajal üritas James kätte saada oma haldjakest, oma unistust, kuid ta tantsiskles kogu aeg Jamesi eest ära, ning ei lasknud end kinni püüda. Balletis oli ka üks kuri nõid, kes mängis oma osa väga hästi. Ta oli küürakas, ta liigutused andsid väga palju edasi. Ta andis Jamesile õhulise salli, millega James saaks oma Sülfiidi kinni püüda. James pani haldjale salli kaela, mille peale haldjal kukkusid tiivad küljest, ning ta suri. Noormees suri kurvastusse.
Kõige rohkem meeldisid mulle James ja Sülfiid. Nende näoilmed ja liigutused paistsid nii reaalsed ja siirad. Tantsijad tegid oma tööd hästi. Paar korda märkasin, kuidas mõnel läksid sammud sassi, aga eksimine on inimlik, ning see ei häirinud mind üldse. Ma pole eriti palju ballette käinud vaatamas ja arvasin, et see pole huvitav, kuid „Sülfiid“ muutis mu eelarvamust.
Muusika oli kaasahaarav ja huvitav, energiline ja üllatav. Kord oli rõõmsameelne meloodia kui äkki tuli sünge ja ähvardav noot sisse. Tantsijad tegid zeste ja grimasse täpselt muusika järgi. Kuna mu istekoht oli kõige ees, siis nägin kõiki näoilmeid ja silmapööritamisi.
Lõpp oli üpris kurb, kurjus sai võitu, ning noormees ei saanudki oma unistust kätte. Mõnikord võib juhtuda, et oma eluunistust taga ajades võib sellest hoopis ilma jääda. Kuid loobuda oleks sama hull kui ilma jääda, kuna siis terve elu keerleksid piinavad mõtted selle unelma üle.
Kurva lõpu võib tegelikult endale rõõmsaks mõelda. Kui James ja Sülfiid ära surid, siis pidid nad kindlasti taevas kokku saama, kuigi selles balletis seda ei näidatud, kuid alati võib ise uusi seikasi juurde mõelda. Ning headus saabki võidule.
Osatäitjad
August Bournonville'i romantiline ballet
Muusika: Herman Severin Løvenskiold
Lavastus : Eva Kloborg, Frank Andersen , Anne Marie Vessel Schlüter (Taani)
Dirigendid: Jüri Alperten , Mikk Murdvee
Lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus: Mikael Melbye (Taani)
Osades: Marina Chirkova, Vladimir Arhangelski, Juri Mihhejev, Urve-Ly Voogand, Aleksandr Prigorovski
Kasutatud kirjandus
http://www.opera.ee/26614?view=3&date=10-03-2007
http://ooper.postimees.ee/080207/esileht/olulised_teemad/ooper/214588_print.php
http://en.wikipedia.org/wiki/La_Sylphide
http://www.abt.org/education/archive/choreographers/bournonville_a.html