Ähvardati ülikoolist välja visata. Juba esimesel ülikooli sügisel kutsus Andres Ehin oma koju kümmekond luulehuvilist (Kaplinski nende hulgas), kusjuures elas ühes majas Betti Alveriga kümmekond luulehuvilist. Loeti, kuulati ning kirjutati vihikuisse ümber eesti pagulusluulet Under, Visnapuu, Ristikivi, Laaban, Lepik. · Pärast Ülikooli läks sügavale Siberisse ekspeditsioonile (pääses sõjaväest) ja tööle - sugurahva sölkuppide keelt ja rahvaluulet uurima. Kohtas seal oma 1. abikaasat, abiellus komi rahvusest naisega poeg Ivar ja tütar Anne. Töötas väljaannetes, kusjuures ei pidanud üheski üle 3 aasta vastu. · "Sirp ja Vasar" toimetuses. Tekkis tüli, sest Praha kevade lämmatamise ajal keeldus ta ajalehte kirjutamast, kuidas eesti kultuuriinimesed NSV teguviisi heaks kiidavad. Sai sule sappa. · Ajakiri "Kultuur ja Elu", ENE (entsüklopeeida) toimetaja
eesti talurahva vaesuse ja eestlaste jaoks on vaimupimeduse peasüüdlasi. sulada venelaste *Ajakirjanduses võitles ta ka hulka koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest *Palav armastus orjastatud sugurahva vastu, vankumatu valmisolek kõik teha rahva vabastamiseks, kõike kannatada, enda hüved ohverdada rahva heaks. Panus *Jakobson andis esimesena *laulupidude korraldaja rahvuslikk eesti talupoegadele *eesti esimese u teaduslikke muusikaajakirja liikumisse talupidamisjuhiseid pani väljaandmine aluse eestikeelsele *rahvaviiside kogumine
Anna Haava oli on ja jääb kindlasti üheks Eestimaa oluliseks luuletajaks. Oma traagilisest nooruspõlvest hoolimata -kaotades isa, ema, õe kui ka oma armastuse- kirjutas ta palju kauneid luuletusi, põimides looduse ilu ja armastust. Välismaal viibides kirjutas Anna Haava ka kauneid luuletusi kodumaa ilust. See on sellest paganlusest Kui nii siiralt ringi vaatad kalli sugurahva keskel- kohtad muu seas sellist imet: isad - emad - eesti - omad, või siis segaabielud, Eesti-Läti käeanded; aga nende kallid lapsed - puhtgermaanid! Täisverd saksad! Kulla rahvas, mis see on?
lätlaste ja venelastega. Siin on, jah, mingi rahvuslik omapära. Eesti mees on harjunud olema peremees ja kannab suur vastutust ja ohverdas oma tervist vanasti oma perekonna heaks, nõukogude aeg on jätnud halva jälje, sest siis ta ei saanud oma peremehe funktsiooni ellu viia ning sellega käis veel kaasas palju alkoholismi ja suitsetamist. Ka nõukogudeaegne haridus ei olnud võrreldav meie sugurahva soomlastega. Praegu me peame suurt tähelepanu pöörama tervislikule eluviisil: kuidas elada, kuidas toituda, kuidas töötada õieti on see üks osa haridusest ja sellesmõttes on tervishoiu ja hariduse küsimus üks ja seesama. Koolisüsteemist tuleb kõrvaldada formaalne tuupimine ja juba maast madalast teha selgeks lihtsad põhimõtted, et äratada lastes huvi väga erinevate alade vastu ja siis lähevad tööle inimesed, kes oskavad ka oma tervise eest hoolitseda.
rahanduse rahvakomissar ja prosaist Paul Keerdo. Eks kõige raskematel aegadel tulnud neil muidugi vaiksetel ja varjulistel kohtadel töötada, aga hiljem oli ema Pedagoogilise Instituudi võõrkeelte kateedri juhataja ja isa Kommunaalpanga asedirektor. Andres Ehin lõpetas 1958. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna soome-ugri keelte erialal. Ehin suundus pärast ülikooli lõpetamist sugurahva sölkuppide juurde ja oli õpetaja Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas. Ta õpetas saksa keelt ja kehalist kasvatust. "Seal koolis oli üks maadlusmatt ja mul mõned maadlusvõtted kooli ajast meeles, eks ma siis seda õpetasingi," meenutab ta. "Kooli direktor oli tatarlane ja kui tuli ajalooõpetajana hakata tatari-mongoli ikke õudusi jutustama, viskas tal närv nii üle, et sokutas ajalootunnid ka mulle ja hakkas ise kehalist kasvatust andma
olnud ja kust ta tulnud. Kuid tema kavatsusest tõmbas kriipsu läbi vend Andrese kiri, mis käis nõnda: ,,armas Vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, sest mina ei tee seda isa ega kellegi teise kiuste, ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks ja et mina neile näitaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. Sellepärast siis jää jumalaga, oh armas kodumaa, jumalaga, oh kallid suguvennad ja õed, sest ma tahan minna teile au tegema oma keha jõu ja ihu rammuga. Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva eest ja tema nimel. Ja mina olen nemad siin kõik selili pannud, nagu seadus nõuab ja nagu tegin seda
«Teie peaksite mind ju hirmsasti vihkama!» hüüdis Agnes käsi risti pannes. «Ei, ma ei vihka teid mitte. Ma päästaksin teid heameelega veel sada korda suuremast hädaohust, aga ma arvan, teie näete nüüd isegi, et ma kauemini teie -- tuttavaks ei või jääda, kui just 290 hädasti vaja. Et põhjani teaksite, kui suure põlguse ja vihkamise vääriline ma olen, siis kuulge veel: minu isa oli venelane ja mina ise olin veel paari nädala eest vene sõjamees, see on -- teie sugurahva ja orduriigi vaenlane!» Agnese näol vaheldus kahvatus punaga. «Siis olete ometigi . . . » kogeles ta surija häälega. «Mis?» «See, kelleks junkur Risbiter teid arvas . . . » «Vene salakuulaja?» täiendas Gabriel kergesti punastades. «Ei, ma ei ole mitte salakuulaja, ei ka mitte isamaa äraandja. Ma olen ausasti sakste j a rootslaste vastu sõdinud ja ma soovin niisama ausasti, et nende valitsus sel õnnetul maal lõpeks. Kurjemaks ei või
annaabi.ee 
