Kunstide Akadeemias. · Ta oli üks akadeemia 14 lõpetajast, kes lahkus akadeemiast lõputööd tegemata, sest neil ei lubatud traditsioonilise mütoloogilise stseeni asemel maalida vabalt Looming Talle on iseloomulik teoste lihtne ülesehitus, selged jooned ja psühholoogiline sügavus. Kramskoi maalis hulgaliselt tuntud inimesi, teiste seas Lev Tolstoid (1873), Ivan Shishkinit (1873), Pavel Tretjakovi (1876) ja Mihhail Saltõkov-Stsedrini (1879). Kogu tema loomingu paremik, sealhulgas kõik nimetatud maalid, asuvad praegu Tretjakovi galeriis. Ta maalis peamiselt õlimaale Kunstnik suri 49- aastaselt doktor Rauchfussi portreed maalides. Korraga kummardus ta ette ja kukkus. Doktor püüdis osutada talle esmaabi, kuid oli juba hilja. Kristus kõrbes, 1872 Leo Tolstoy, 1873 Portree tundmatust naisest, 1883 Merineitsid, 1871 Maria Feodorovna, 1880 Ivan Shishkini, 1873 .
Aastal 1880 avas ta oma galerii. Galerii hoone projekteeris ta 1845 ise. 1880 avas ta seal näitusesaali, kus tutvustas avalikkusele oma töid enne seda, kui need Feodossiast lahkusid. Tema testamendi kohaselt läks galerii pärast tema surma linna omandusse. Tänapäeval kannab see tema nime ja on täielikult pühendatud Aivazovski loomingu tutvustamisele. Aivazovski dokumentide arhiivi säilitatakse Venemaa riiklikus kirjanduse ja kunsti arhiivis, Peterburi riiklikus Saltõkov-Stsedrini-nimelises raamatukogus, Tretjakovi galeriis ning Bahrusini- nimelises riiklikus keskteatrimuuseumis. Surm Aivazovski suri 82-aastaselt 2. mail 1900. Veel enne surma lõpetas ta maali "Merelaht", aga oma surmapäeval alustas maali "Türgi laeva plahvatus", mis jäigi lõpetamata. Aivazovski maeti Feodossiasse keskaegse armeenia kiriku aeda. 1903 laskis tema lesk paigaldada marmorist hauakirja. See oli välja tahutud tervest valge marmori plokist ja selle autor oli itaalia skulptor L. Biogioli
Paris ja Tybalt (Prokofjevi ,,Romeo ja Julia"), Tsaikovski Prints Désiré (,,Uinuv kaunitar"), Rotbart (,,Luikede järv"), Drosselmeier ja ,,Araabia tants" (,,Pähklipureja"), Jaropolk ja Vladimir (Mdivani ,,Kirg"), Minkuse Solor (,,Bajadeer") ja Espada (,,Don Quijote"), Adami Hans (,,Giselle"), Conrad ja Birbanto (,,Korsaar"), Pheobus ja Claude (Pugni ,,Esmeralda"), Girei (Assafjevi ,,Bahtsisarai purskkaev"), Tristan (Troyani ,,Tristan ja Isolde"), José (Stsedrini ,,Carmen-süit"), Kuldne ori (Rimski- Korsakovi ,,Seherezade"), Tudeng (Gavrilini ,,Anjuta") jpt. 2011. aastal anti talle Francysk Skaryna 5 nimeline medal silmapaistvate loominguliste saavutuste, professionaalsuse ja panuse eest kultuuri ja kunsti arengusse. SISUKOKKUVÕTE 6 Luikede järv on paljude inimeste jaoks balleti arhetüüp, sest selles on ühendatud elu valulik
Seal tantsis Väino Aren Parise rolli. 1965. aastal osaleb Väino Aren Ülo Raudmäe operetis ``Kiri nõudmiseni``. Enn Suve lavastatud P. Tsaikovski balletis ``Pähklipureja´´ tantsis Väino kahte rolli Drosselmeierit ja Hispaiat. 1966. kehastas ta ``Romeos ja Juilias´´ Tybaltit ning S. Barberi balletis ``Medea´´ Iasonit. 1967. aastal Metsniku roll A. Adami balletis ``Giselle´´, Peremees E. Tubina balletis ``kratt ´´, Tallimeest R. Stsedrini balletis ``Küürselg-sälg´´ ning 1969. aastal Pluta I. Stravinski balletis ``Orpheus´´. Väino Aren tegi oma raadiodebüüdi Boris Kõveri operetis ``Ainult unistus´´. Üha enam kaasati teda neil aastail nii operetti, muusikali kui ka ooperisse. Näiteks muusikalis ``Suudle mind, Kate!´´, operetis ``Pühapäev Roomas´´ ja ``Kuninga looz``. Sellel aastal oli menukas ka ``Pipi Pikksukk´´, selles oli tal kolm rolli: Varas, Isa ja Momo.
Tuleb õpetaja poole, istub ja vaikib ning ikka nagu luurab midagi. Istub sedasi vaikides tunni, teise ja läheb. Seda nimetas ta ,,heade suhete säilitamiseks seltsimeestega" ja oli ilmne, et tal meie pool käimine ja istumine oli raske ning et ta käis ainult sellepärast, et pidas seda oma seltsimehelikuks kohuseks. Meie, õpetajad, kartsime teda. Isegi direktor kartis. Näete nüüd, meie õpetajad on mõtlev rahvas, äärmiselt korralik, kasvanud Turgenevi ja Stsedrini mõju all, ometi see inimene, kes käis alati kalosside ja vihmavarjuga, hoidis oma pihus gümnaasiumi tervelt viisteist aastat! Ja kas ainult gümnaasiumi? Kogu linna! Meie daamid ei korraldanud laupäeviti koduseid etendusi, kartes, et ta võib teda saada; ja vaimulikud ei usaldanud tema juuresolekul paastuajal liha süüa ja kaarte mängida. Sääraste inimeste mõjul nagu Belikov hakati viimase kümne-viieteistkümne aasst jooksul meie
Need on säilinud tänapäevani (hoitakse Lenini raamatukogus Moskvas). Joonisteraamat võtis kokku vene geograafilised avastused Siberis 17. sajandil, ning andis välismaade kujutusi, mis olid vene uurijate poolt uuritud. Suur huvi on ka veel kahe S. Remezovi kaardikogumikute vastu ,,Horograafiline joonisteraamat" 1697-1711 aa. (171 lehekülge, asub USAs) ja ,,Ametlik joonisteraamat" 1702-1730 aa. (116 lehekülge, pojadega edasi tehtud. Hoitakse Saltõkovi-Stsedrini raamatukogus Peterburis). Nendes kogumikutes Semjon Remezov paigutas oma 10 originaalkaarte, pilte, kirjeldusi ning tema huvitatavate kaartide koopiaid. (. .) Joonis.6. S.Remezov. Siberi käsitsitöö kaart tema ,,Horograafilises raamatus", 1697.a. (, 2004) Taas kaardistati Venemaa lõunaosa, millega tegelesid alguses Nakovalnik ja Salomein (1686) ja seejärel Georg von Mengden, kelle käsikiri Jacob Bruce versioonis anti vene ja
vastuolude kajastamine, sotsiaalsed konfliktid. Mitmed teadlased (Mendelejev, Pirogov) saavutavad oma töödega rahvusvahelise tunnustamise. Ühiskondliku liikumise mõtte kandjad olid nn. revolutsioonilised demokraadid (Belinski, Herzen, Tsernõsevski, Dobroljubov), kes nägid kunsti ülesannet elu varjukülgede näitamises ja hukkamõistmises. Kirjanduses avaldusid need põhimõtted kõige selgemini nn. kriitiliste realistide Saltõkov-Stsedrini ja Nekrassovi loomingus, aga ka L.Tolstoi ja Dostojevski romaanides. Kujutavas kunstis peegeldub ajastu kõige selgemini rühmituse ,,Peredviznikud" töödes. Repini, Surikovi, Kramskoi jt. ajaloolised monumentaalmaalid olustikumaalid ja portreed ( näit. Surikovi ,,Bojarinna Morozova", Repini ,,Kurski kubermangu ristikäik", Polenovi ,,Moskva tagaõu", Repini Mussorgski portree, Perovi Dostojevski portree jne.) Nende aastate üheks iseloomulikuks jooneks muusikas oli võitlus kahe suuna vahel
Hollandi tüüpi) tuulik. Tuulik on oluliseks rannamärgiks kaluritele. Barclay de Tolly mausoleum Jõgevestes Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 27.detsembril 1761.a. Põhja-Leedus. 1812. a Isamaasõjas juhtis Barclay de Tolly vene armeed. Pärast lahkumist sõjaväeteenistusest asus Barclay de Tolly elama oma Jõgeveste mõisa. 26.mail 1818.a. Barclay de Tolly suri, tema põrm balsameeriti ja asetati 1832. aasta nimeka vene arhitekti Apollon Stsedrini kavandi järgi ehitatud mausoleumi. Mausoleumi keskel olevast avast põrandas pääseb keldrisse, kus asuvad vürsti ja vürstinna Barclay de Tolly sarkofaagid. Hauakabeli kõrval raudaias on Barclay de Tolly poja Ernst Magnuse (1789-1871) ja ta abikaasa Leocadie (1807-1852) matusepaik. See on ainus Euroopas asuv väejuhile ehitatud mausoleum. Vallapalu Rannu vallamaja lähedal on võidutule altar. Kaugemal Palupää metsas asub II Maailmasõjas hukkunute ühishaud mälestussambaga
annaabi.ee 
